Hommikul saabume kokkulepitud ajaks esindusse, aga meil palutakse pool tundi oodata, sest õiged inimesed pole veel tööle jõudnud. Ootame.
Auto võetakse sisse ja alates esimese poldi lahti keeramisest on Andres nõu ja jõuga poisil abis, et ta midagi tuksi ei keeraks või tegemata ei jätaks. Eelnevad kogemused remondikodades pole just kõige positiivsemad olnud, seega silm tuleb töömeestel kogu aeg peal hoida. Kella 11-ks on piduriklotsid taastatud ja rattad all ning sõidame edasi Punosse.
Puno – linn Titicaca järve ääres, populaarne turismikoht, minu jaoks linna pildis midagi uudset ei olnud, jalakäijate tänaval palju söögikohti ja turismiagentuure. Linnas jalutades kohtame noori, kellega tutvusime Ecuadoris. Sellistes turismilinnakestes tajud, kui palju inimesi tegelikult reisib ja siin ma mõtlen rohkem seljakotirändureid, kes võtavad pikemaks ajaks end igasugu kohustustest vabaks ja lihtsalt liiguvad oma unistuste suunas. Hotellides on ka muidugi rahvast, aga kuna ise oleme väga harvad külalised seal, siis nende kohta eriti sõna võtta ei oska. Seal peatuvad pigem max 2-3 nädalased turistid, kuid sedagi on vahva näha, et inimesed erinevas vanuses on valinud reisikohaks veidikene metsikumad maad J. Muidugi on ka selliseid, kes lendavad lennukiga näiteks Cuzcosse ja sealt teevad tuuri Machu Picchule ja Titicaca järve äärde ning arvavad, et on Peruud näinud. Kahjuks nad eksivad! Isegi meie pea kolme nädalasel siinviibimisel saime õrnalt nuusutada seda maad ning kõvasti üle poole jäi nägemata.
Väike Korea põrnikas, mis uuest peast maksab 10 000 USA $, 250cc, max kiirus 80km/h ja kütuse kulu 5l ja 4 inimesele.
Kõhuhädadest oleme peaaegu lahti saanud, nüüd siis nohu ja köha ning Andres on päris hädas, ilma rohtudeta on tal enesetunne üsna sant.
Homseks panime ennast kirja päevasele väljasõidule Titicaca järve ujuvatele saartele ja ühele päris saarele.
No comments:
Post a Comment