Hommikul uus näide selle kohta, et kui midagi lubatakse, siis sellest millegi pärast kinni ei peeta. Enamustel kordadel see pole ärritanud, aga täna hommikul ma arvan, et Andres oleks tahtnud ühe venna vastu seina suruda. Õhtul autot parklasse pannes uuris ta täpselt, millal autod lahkuvad ja egas ta ei pea VÄÄNi enne lõunat liigutama – no senjor oli vastuseks. Kohutavalt tahaks ennast välja magada või õigemini magada nii kaua kui vähegi und on. Kell kuus hommikul koputatakse uksele, et vaja autot liigutada. Kur*** ra***! Andres oli nii sügavas unes, et ei saanud alguses üldse millestki aru ja siis oli nii kuri, et enam magama ei jäänud. Ma küll kuulsin koputist, aga magasin edasi. Lõuna paiku kui hakkasime ära sõitma, siis lubaja mees naeratas ilust, just kui midagi polekski juhtunud.
Täna sai hea kõhutäie naerda kui arutasime, millised võiksid olla 80-aastaste reisikaaslaste mured ja rõõmud. Oi kurja ja kui seda kõike hakkasime veel elavalt ette kujutama, siis pea või auto kinni nii naljaks J.
Veel pool päeva sõitu ja olemegi Cuzcos. Öösel, eemal mägedest Cuzcot nähes on tunne, et lõpuks oled avastanud peidetud aarde. Ma ei tea, mis see on, mis mind lummab öiste tulesäras linnade puhul?, võin neid vaadata ja vaadata. Vastus vist on selline: pimedus matab enda alla kõik koleda ja silmale nähtavaks tuleb kõige ilusam – valgus oma varjundite ja mustritega. Saabudes linna läheb Andres ööbimist otsima ja mina satun kohalike isetegevuslaste etteastetele. Linna platsidele kogunevad õhtul inimesed, kes mängivad rahvuslikku muusikat ja inimesed, kes selle järgi tantsivad. Nooremad ja vanemad, nais- ja meessoost ning lihtsalt naudivad seda, ei soovi nad raha selle eest ega peida end fotoaparaatide eest.
Andres suudab mingil ime väel kaubelda hotelli hinna poole odavamaks!
Laupäevane hommik ei hakka kõige paremini, sest nüüd on haigeks jäänud Andres. Peale hommikusööki kraadides selgub, et tal on tõsine alapalavik. Kui kõik eelnevad päevad on pidanud tema minu eest hoolitsema, siis nüüd on minu kord voodi kõrval istuda ja kätt hoida. Tegelikult kõik soojad riided selga, 2 suletekki peale ja paar tassi coco-teed ning mõne tunni möödudes hakkab Andres üles soojenema. Kõigest 34,1 kraadi, see oli mõtlema panev, kas on vaja juba arst hotelli kutsuda või saab ise hakkama. Õnneks läks kõik hästi! Pärast lugesime netist, et madala kehatemperatuuri ühtedeks põhjusteks võivad olla - pikaajaline magamatus, organismi üldine kurnatus ja kõrgmäestikus olemine. Neid põhjuseid on muidugi veel, aga need sobisid antud juhtumiga.
Peale lõunat läheme Cuzco vanalinnaga tutvuma – väga ilus, turismikas ja kallis. Praegusel aastaajal on väljas külm ja äri õitseb neil, kes müüvad kindaid, salle, kampsuneid….., enamus turiste on endale mingi kudumi ostnud J. Siin on nii palju ilusaid asju, et ma pean aina endale meelde tuletama – I.R sa oled seljakotiga ja sul on kaalu limiidid.
Käsitöö. Huvitav, mis alati välismaal olles sattud suurde vaimustusse käsitööst. Tegelikult oskan ma ka päris palju teha ja olen võimeline juurde õppima ning eesti käsitöömeistrid teevad ju imelisi asju. Kas need on värvid, nende kokkusobivus või osaliselt teised materjalid või on käsitsi valmistatud asjad need, mis kohaliku olu ja hingust kõige paremini edasi annavad?
Täielik vastumeelsus on kana ja riisi suhtes, mis on olnud põhi toiduks enamus läbitud riikides ja on ka Peruus. Kasutame juhust ja mitmekesistame oma menüüd pitsaga J. Tunnen suurt puudust eesti piimatoodetest, need on lihtsalt maailma parimad.
Õhtuks on Andres juba jõudsasti taastunud, kuid jääme veel üheks päevaks hotelli mugavusi nautima.
Eile ja täna õhtul vaatasin kohaliku TV ja see on üks popimaid lugusid hetkel Peruus - http://www.youtube.com/watch?v=hcm55lU9knw
No comments:
Post a Comment