Hommikul alustame sõitu Titicaca järve suunas.
Tehes ühe jõe kaldal hommikukohvi kohtame oma uusi sõpru USA-st – Jim ja Cindy. Ütlemata toredad inimesed, kes reisivad hetkel Peruus ja on samuti minemas Boliiviasse. Saime nendega tuttavaks Cuzcos hotellis, siis kohtasime neid Matcu Picchul ja nüüd x kohas. Leppisime kokku, kui juhuse tahtel saame kokku ka Punos, siis lähme koos õhtustama J.
Teel elame kaasa mikrobussi päästeoperatsioonile, mis lõppes edukalt ja inimohvriteta.
Pidureid ei ole, täitsa lõpp! Andres vaatab olukorra üle ja otsustab, et sõidame kuskile tasasemale ja kõvemale pinnale ning ta uurib viga edasi. Kui kõik rattad on alt ära võetud selgub tõde – piduriklotsid on lihtsalt ära kulunud ja ühte esimest pole üldse ollagi. Suurema linnani jääb veidi üle kümne kilomeetri ja sõidame sinna abi otsima. Juliaca on suur koht (üle 220000 in ) ja võib-olla on isegi VW esindus. Linna sisse saades mõistame, et ise me siit küll mitte kui midagi üles ei leia J. Kasutades käsipidurit jõuame linna teise otsa. Ühest remondikojast juhatatakse esindustöökodadesse ja NISSANI esinduses lubatakse VÄÄN homme üle vaadata ja pidurid võimalusel taastada.
Ida poolt tulevad potisinised pilved, vihm, äike ja külm tuul ning üritame leida varjualust, kus ööbida. Sobiv koht on ühes bensiinijaamas ja perenaine lubab meil sinna ööseks jääda.
Üle pika aja käime linnas kana söömas, mõlemad oma portsu ära süüa ei jaksa, aga paistab, et kõige suurem vastikus selle linnu vastu hakkab mööda minema J.
No comments:
Post a Comment