Öösel ja vastu hommikut sajab vihma, magan kehvasti, aga tervis on hommikuks tunduvalt parem.
Tee Ecuadori piirile kulgeb 2500- 3000 meetri kõrgusel. Enamusel mäekülgedest kasvatatakse midagi ja egas seal traktoriga pole midagi teha, kõik maa haritakse käsitsi. See on tohutu töö, mis tehakse ära järskudel nõlvadel.
Kolumbiast pääsesin välja taas ennast piiriametnikele näitamata. Kus on senjorita – istub autos ja valvab seda – selge ja tempel passi. Kas ükskõiksus või usaldus?
Ecuadori sisenemine on üks kiiremaid ja lihtsamaid. Esmamuljed sellest riigist – näojooned inimestel on teistsugused kui Kolumbias, koolilastel ühtne koolivorm ja dressid, teed liiklemiseks on tasulised (siiani 1 dollar lõigu eest), aga väga head ning suurepäraselt märgistatud teeviitadega.
Pea terve päev kulub Tulcanis ipadile Ecuadori interneti häälestades. Keset päeva tuleb korralik vihmasabin, mis saab umbes tunniga läbi. Tundub, et varsti peab vihmavari osta, sest juba alates Bogotast ei tea ilmaski millal võib sadama hakata.
Järjekordne näide, et müüakse kõike. Seekord sattusime poodi, mis müüb alkoholi ja tööriistu.
Õhtuks jõuame Ibarasse.
No comments:
Post a Comment