Eile alustasime sõitu lõuna poole, tee kulgeb läbi mägede ja väljas on kuum. Linnast välja sõites sain aru, et see mis eile vaateplatvormilt sai nähtud oli vaid väike osa metropolist, Bogota on ikka mega suur.
Sõitmine on ilus, aga igav. Vaated on fantastilised, aga kinni pidada on raske. Vahest sõidad mõnest linnast läbi, kus käid kiirelt söömas või ostad puuvilju ning jälle edasi. Tänases vitamiinimenüüs on mangustiinid, mangod ja viinamarjad.
Kolumbias on rõõm tõdeda, et inimesed teavad Eestit. Eestit nimetades teatakse kohe – Eesti, Läti, Leedu J. Tundub, et siinne haridus on tunduvalt parem kui Kesk-Ameerika riikides.
Väga popp on piljard, selleks on eraldi saalid, söögikohtades on lauad ning igas vähegi suurema kodu varjualuse all on piljardilaud. Igas korralikus kodus on lisaks pügatud muru, haljastus – lilled, põõsad ja bassein.
Mul on veidi kehva olla ja kuni kella viieni pole ma just kõige parem reisikaaslane.
Järjekordne tõestus, et tee plaane palju tahad, aga ikkagi sinust mitte oleneval põhjusel sa sellest kinni pidada ei saa. Mõnikümmend km enne sihtpunkti on silla remont ja liiklus seisab ning pole ühtegi teist teed, mis viiks San Agustinisse. Asja lähemal uurimisel selgub, et heal juhul avatakse tee liikluseks alles keskööl, seega otsustame jääda Pitalitosse.
No comments:
Post a Comment