Hommikul tõustes avaneb selline vaatepilt – memmed sebivad ümber paatide ja hakkavad kas koju ujuvatele saartele sõitma või Andres pakub, et lähevad kalale.
Titicaca järv asub 3800m kõrgusel ja vanas indiaani keeles tähendab *strong puma* ning järve põhjas elavad 60-70cm suurused konnad. Peale poole tunnist paadisõitu jõuame ujuvatele saartele. Siinsed inimesed ehitavad endale ise saared – samas järves kasvavate kõrkjate mätastest lõigatakse meetri kõrgused tükid, mis omavahel kinni seotakse. Nõnda tagataks nende sujuv hõljumine lainetaval veel. Peale 1,5 m jagu kõrkjaid. Ühe saare ehitamine võtab aega kaheksa kuud kuni aasta. Sellisel saarel elamine on pidev töö saare kallal, sest niiskuses saart katvad kõrkjad hakkavad kõdunema ja pealmist kihti tuleb aina ja aina uuendada. Kõdunevas kihis kasvatatakse kartulit! Lisaks püüavad nad kala, peavad linnujahti ja kasvatavad ka sigu ning teevad käsitööd.
Kõrkjas – sellest saadakse mätas saare ehituseks, sellega kaetakse saar, ehitatakse majad, valget osa süüakse ja kasutatakse ravimina palaviku alandajana.
Igal turismifirmal on oma saare, millega tehakse koostööd ja tuur näeb välja järgnevalt – saabumine saarele, saare ehitamise tutvustamine, kõrkjapaadiga väike tiir, saare elanikud laulavad kaks laulu ja käsitöö müük. Arvan, et turism hoiab nende traditsioonid elus ja ümbruskonna-keskkonna korras.
Peale 2,5h sõitu saabume Taquile saarele, mis jutu järgi on hiiglama põnev – traditsioonide elus hoidmine, teevad endale ise riided ja enamus kannab igapäevaselt rahvariideid, lisaks naistele teevad peent käsitööd ka mehed, terasspõllud…. Sinna saabudes taipad, et see on ja nagu ei ole ka, pigem turistilt raha väljapumpamise koht. Söömas tohid käia ainult konkreetse firmaga koostööd tegevas *restoranis*.
Saartelt tagasi jõudes läheme linna tassikest teed jooma ja võtame ka mõned saiakesed. Saiad söödud, tuleb peaaegu ühest suust ’’ nüüd on saiakestest ka täitsa kõrini J’’.
Väljas on juba pime, aga Andres arvab, et võiks ikkagi Boliivia piirile veidi lähemale sõita ja nii me sõidame-sõidame ning piirini välja. Ühtegi hingelist piiril pole, lihtsalt kaks ketti on üle tee tõmmatud ja ei jää muud üle kui hommikut oodata. Teeme tiiru piirilinnas, kus käivad suured pidustused, aga meie oleme liiga väsinud, et nendest osa võtta! Nii palju saame targemaks, et piir on avatud 8-18-ni.
No comments:
Post a Comment