Sajab. Machala, väga vastuoluline linn – luksuslik kaubanduskeskus, vaene äärelinn ja olematu kesklinn. Sadam, mis haises ja vesi oli mustemast mustem.
Turvamees kaubanduskeskuse parklas.
Peale järjekordeset head tassi kohvi ja tükikest šokolaadikooki süveneb minus veelgi tahtmine pidada kohvikut või söögikohta (25-30 in ). Olen selle nelja kuu jooksul näinud palju omanäolisi ja sõbraliku teenindusega kohti ning need on tekitanud minus kiusatuse.
Sõit lõuna poole kulgeb mööda teed, kus mõlemal pool on banaani istandused ja nii kaugele kui silm näeb. Suur magistraal, mille ääres kasvavad banaanid, mis jõuavad lähipäevil meie toidulauale L.
Karastusjookide müüja ei pelga eluga riskida.
Alates Costa-Ricast on igal pool kuulda üht ja sama tümpsu ja ma ei oska isegi välja pakkuda, mis muusika see on ja miks on see neile nii meelepärane.
Alates Quitost oleme näinud noorukeid esinemas tsirkuse trikkidega valgusfooride juures. Kui seisad punase tule taga, siis selle minuti või paari jooksul esitab ta jupikese isetegevust ja eeldab selle eest raha saada. Nii palju kui ma olen näinud on keegi ikka auto aknast ka raha andnud.
Lapse rinnaga toitmine on avalik, seda ei häbeneta ja keegi ei vaata viltu. Kui jalutab perekond imikuga, siis reeglina on tita isa kätel – nii armas J.
Inspireerituna Peeter Vähi ja ühe austraalase reisikirjadest otsustame Peruusse siseneda kõige ida poolsemast piiripunktist. Tunde sõidame mägedes vihma ja uduga, nähtavus ja liikumise kiirus on taas minimaalsed. Veracruzis konsulteerib Andres kohaliku politseiga, millist teed valida, kas läbi Macara või Zumba. Kuna viimane on tema suur soov, siis saab ta ka kinnitust, et kõik on ok. Tuleb arvestada kehvema teega, suurema ajakuluga, aga see on tehtav.
Uute teede ehitamine – teed valatakse betoonist.
No comments:
Post a Comment