Laupäeva hommikuks on liiklus taastatud ning sõidame San Augustinisse tutvuma indiaani kultuuripärandiga – kivist skulptuurid ja hauakambrid.
Hommikukohvi ühe lahke pererahva kodus. Siin vistiti suuri norme toitlustamist pakkuvatele kohtadele ei ole või neid ei kontrollita. See siin on üks kehvemaid näiteid, samas on olemas ilusaid ja suurepäraseid kohti J. Aga kohv on kohv – kehvemas kohas kehvem ja odavam ning paremas kohas maitsvam ja kallim.
Tutvume siin põhi väljapanekuga, aga kui soovid põhjalikult uurida, siis peab arvestama viie päevaga. Osade mälestiste juurde saab ainult hobusega, osade juurde jalgsi, enamus on siiski läbitav dziibiga. Turismiinfo kunn teab rääkida, et vähemalt sellel aastal oleme esimesed eestlased, aga egas ta ei mäleta ka eelmisest aastast kedagi J. Ilmaga veab – vahelduva pilvisusega.
Peale lõunat suund lõuna poole, lähipäevil peaksime olema Ecuadoris.
Õhtul jõudsime linna Mocoa, kus sai üle pika aja taas grillkana süüa vahelduseks saiakestele. Ma pole varem nii palju saiakesi söönud kui siin Kolumbias. Pagariärid on iga nurga peal, pakutakse saiakesi, torte, keekse ja õlis praetud pirukaid ja viimased on värsked ning valmivad sinu silme all.
No comments:
Post a Comment