Jalutuskäik Ayacucho kesklinnas ja lõunast jätkub sõit Machu Picchu suunas. Sõit kulgeb 2000-4000m kõrgusel, ma lisan küll mõned pidid, aga ükski pilt ega jutt ei suuda seda teed ja emotsiooni edasi anda, see tuleb lihtsalt endal läbi teha J. Meie sõidu eripära seisneb selles, et teeme seda VÄÄNiga millel puudub nelivedu, kui teised on seda teinud spetsiaalselt selleks ette valmistatud 4-vedu džiipidega.
Esimest korda nägin, et naisterahvas tegeleb saabaste puhastamise ja viksimisega.
Istub tütarlaps kaljunukil, valvab vastas mäe nõlval söövaid lambaid ja tikib.
Lõunast jään haigeks – palavik 39 ja kõht lahti. Küsi teed kus kohas tahad, ikka on sihtpunktini 4h sõita, peaks mingi aja pärast hakkama ju vähenema, aga EI. Tunnen, et mäed on minu jaoks ennast ammendanud, tahaks tasast maad ja ookeani. Jaksan sõita kella viieni ja siis võtame hotellis toa. Hotellis lubatakse nii hubast tuba, interneti kui sooja vett J. Tegelik olukord on muidugi teine (ja see pole siin reisil mitte esimene kord) – wc pott on katki, tuleb minna järgmisesse tuppa, sooja vett saab ainult siis kui lased veel niriseda ja neti tugevust on nii palju, et jaksab kodulehekülje lahti teha. Ja kui Andres läheb küla peale interneti otsima, siis kohalikud naeravad selle üle ja ütlevad, et see hotell kus peatume ongi kõige parema netiga.
Praktiliselt kohe kui oleme sõidu katkestanud hakkab sadama. See on isegi hea, et varem öömajale jäime, sest pimedas ja poriga on neid teid veidi hirmus läbida (minu jaoks). Andres tunnistab samuti, et juhina on need teed stressi tekitavad.
Neljapäeva lõunaks on palavik peaaegu taandunud ning ratastele. Kõht pole kaugeltki mitte korras ja iga väikse aja tagant tuleb teha peatus. Ma ei mäletagi, et mul oleks olnud nii kohutavat kõhu probleemi, õnneks kuskilt ei valuta, lihtsalt on väga-väga kurnav. Teel olles pead valmis olema kõiksugu takistuse eemaldamiseks, seekord oli see vasikas. Vanema külanaise jõud lihtsalt ei käinud sellest põikpäisest elukast üle ja Andresel tuli memmele appi minna.
Ühe linna bensiinijaamas teenindaja käest küsides kui kaugel on veel Cuzco saame vastuseks, et tee on läbisõiduks suletud. No mida, ei või olla, 3 päeva meeletut sõitu ja jäänud on ainult 4h+4h!!! Pärast politseiga vesteldes selgub, et tõesti toimub teede remont, aga tee on suletud ainult veoautodele, teised pääsevad läbi. Jumal tänatud! Andrese esimene emotsioon kuuldes, et tee on suletud – et nüüd aitab, tahan koju nagu filmis ’Forest Camp’.
Mäed ja pimedus on petlikud – silma järgi hinnates pidanuks ühe mäe nõlvalt teise mäe nõlvale sõit aega võtma umbes pool tundi, tegelikult kulus selleks pea kaks tundi. Jõuame Abancaysse, kus tuleb jälle võtta hotell (wc!).
Sajab ja rahvariideid kandvad naised on oma kübarad katnud kilekottidega, aga kübarad on ikka peas J!
No comments:
Post a Comment