Vilcabamabas hommikukohvi juues kohtume meesterahvaga, kes juba 15 aastat rändab ja töötab maailma erinevates paikades. Vestlusest temaga tooksin välja kolm punkti, mis lähevad kokku minu arusaamadega – hooli inimestest; suur raha, mille poole väga paljud püüdlevad on enamikel juhtudel kurjast; ela lihtsalt ja endale ning teistele rõõmuks.
Võtame kõrvalt külast kütust ja asumegi teele, mis ei saa olema just kõige lihtsam J. Loodetavasti see tee rahuldab tema vajadust *alistada raskusi, millest hiljem sõpradele pajatada ning panna proovile ennast ja VÄÄN*.
Tee Peruu piirile kulgeb mööda mägesid üles ja alla, vahepeal sajab ja on udu või sõidame hoopiski pilve sees (mina ei saa täpselt aru kumma nähtusega on täpselt tegu – mõlema puhul on nähtavus HALB). Zumbast La Balzasse läheb meie mõistes põlluvahetee. Kui ei oleks ennem selle kohta lugenud ja 10x kohalike käest kinnitust küsinud, siis võiks arvata, et oleme eksinud.
Peruu piiripunkt on manjana kuningriik J, kõigil on aega, kõik tegelevad oma asjadega ja siis leiavad aega ka sinu jaoks. Kõik see ei toimu üleolekuga valge turisti üle, et las ootab vaid see lihtsalt ongi nii. Parim näide oli tolliputkas kui sealne ülem töö ajal tegeles karaoke laulmisega. Meie saabumine ei häirinud teda mitte üks gramm, lasi meil sõbralikult oodata kuni ta mikrofon käes oma laulmise lõpetas ja siis naeratades ’hola’. Vahepeal oli vaja teistega lobiseda, siis oli ta piisavalt vana, et mitte näha mis on dokumentides kirjas ja paljust ei saanud ta üldse aru – sisestas ühe rea ja lasi siis Andresel üle kontrollida, et kas sai õigesti ja seda mida ta ei osanud pidi Andres ise sisestama J, aga kõik sai tehtud ja meile pakuti ka limonaadi.
Veel 3h porist ja pimedat sõitu ning kokku peale 12h autosõitu oleme jõudnud San Ignaciosse.
Tahaks sooja veega pesta ja puhata – otsustame minna hotelli.
No comments:
Post a Comment