Thursday, October 27, 2011

Las Vegas 25-26.10.11 T, K

Täna ärkasin üles selle peale, et VÄÄN kõigub – nii tugev tuul, sellele järgnes paduvihm, äike ja korraks oli isegi linnakesest elekter ära. Möll kestis pea hommikuni, aga 8 paiku saime hakata Las Vegase suunas sõitma. Väljas on soe - T-särk ja lühikesed püksid, aga mitte veel palav.
Mida lääne poole seda kallimaks läheb kütus.
Kurk ja nina on juba paremad.
Teede ääres kasvavad kaktused.
Sisenedes Nevada osariiki käisime vaatamas Hoover Dam-i. Sellest on tehtud suur atraktsioon ja inimesed üle maailma käivad sellega tutvumas ning pildistamas. Ei puudu ka turvameetmed ja meie kaubikuga jäime muidugi silma ja otsiti päris põhjalikult läbi, aga läbi õnnestus meil saada :).



Ajavahe 10h.
Las Vegasesse jõudsime valges ja siis see linn mulle erilist muljet ei avaldanud. Öösel tuledes, see on hoopis teine lugu! Kuigi peab lisama , et põhitegevus toimub ainult ühel tänavad ning seda kindlal lõigul. Lisaks erinevad esinemised-aktraktsioonid nii hotellide ees kui sees ja suur osa on nendest tasuta. Iga hotell on kui väike linnake ning kunstiteos ja sinna uudistama saab minna igaüks. Häirivalt palju prostituutide vahendajaid.
Las Vegases otsustasime natuke mugavusi kasutada ja ööbisime hotellis.

Üks ilusamaid aktraktsioone - purskkaevude tants, keskatb  ainult ühe laualu jagu, aga nii võimas.



Kolmapäev möödus erinevate hotellide fuajeede, sisehoovide ja kasiinodega tutvudes. Uskumatu, mida kõik on tehtud selleks, et trumbata üksteist üle :) Kasiinos läks jälle hästi, aga seekord oli õnnelik käsi Andresel.
Vaatan peeglisse, põsed õhetavad, kas päev otsa värskes õhus olemisest või olen juba päikest saanud :)!
Homme hommikul asume teele Mehhiko piiri poole, tuleb sõita oma 900km, siis kuskil piiri läheduses ööbida ja hommikul piir ületada. Põidlad pihku, et Mehhiko meid endale külla lubaks.

Grand Canyon E 24.10.11

Öösel magasin kehvasti, nina oli kinni ja kurk valus. Ma arvan, et see on lahtise aknaga sõitmisest, aga proovin edaspidi seda vältida.



Sõit Suurde Kanjonisse oli ilus. Arizona maastik on hoopis erinev Coloradost, siin on palju tasandike ja üksikuid punaseid mägesid nii laugja kui terava tipuga, taimestik on kiduram (kõrbeeelne).  Lõunasöök ühe väikse kanjoni veerel kivikõrbes.


Grand Canyon on võimas ja sõnadesse on seda raske panna, seda peab ise nägema. Lisan paar pilt, äkki see annab ettekujutuse.



Homme ootab meid Las Vegas!!! J

Mesa Vesde rahvuspark P 23.10.11

Öö suure ostukeskuse parklas möödus vaikselt. USAs on täitsa tavaline, et suured poed on lahti 24 h ja nende parklates võib tasuta oma transpordivahendiga ööbida. Sain õhtuse ja hommikuse pesu Walmarti wc-s ära teha ning öösel seal pissil käia (olen juba nagu osa kohalikest - liikusin pidžaama väel ja keegi ei vaadanud mind imelikult).

Ilm on imeline ja jälle paistavad mäed.


Mõned mägitee lõigud olid julmad. Oleks autole tahtnud lisapidureid ja endale silmaklappe J. Tee siseküljel on veel kuidagi OK, aga sõitmine välisküljel on karm.



Silvertoni maakonnas 11000 jala kõrgusel vana kaevanduse jäägid.

Minu armas venna küsis enne reisile minekut, et mis saab blogile nimeks ja ma vastasin ameerikat avastamas, siis ta arvas, et pingutasin veidi üle J. Küsisin, et mis tema paneks ja peale väikest mõttepausi vastas – printsess ookeani taga. Tänase hommikusöögi ajal 10000 jala kõrgusel ma tundsingi ennast printsessina. Kõik oli nii ilus ja puhas ja täiuslik, et paremat on raske ette kujutada. Ma juba praegu mõtlen kui raske saab olema Eestisse tagasi tulek. Siiani on reis olnud super!



Hommikusöök.

Peale lõunat veetsime aja Mesa Verde Rahvuspargis. Siin oli elutegevus juba kaua-kaua aega tagasi ning paneb hämmastama, kuidas ikka inimesed kunagi elasid ja eriti veel kuidas möödusid talved. Talveks kaevati auk, mis kaeti käepäraste vahenditega ja prooviti karmis külmas ellu jääda. Raske on siia valida vaid üksikuid pilte, sest kõik nähtu oli võimas.


Linnuke, kelle tabasin rahvuspargi piknikiplatsil.


Park vaadatud võtsime suuna Grand Canyoni poole. Pimedas jõudsime 4 osariigi (Arizona, Colorado, Utah ja New Mexico) ristumiskohta, aga kahjuks oli sissepääs selle monumendi juurde juba suletud, sain pildi teha värava taga.



Öö jälle kuskil väikelinna kaubanduskeskuse parklas, tualett Mc Donaldsis ja nii see muretu elu kulgeb J.

Saturday, October 22, 2011

Teel Las Vegasesse 22.10.11

Kahju, et pole termomeetrit. Hommikul Aspenis tõustes olid kaubiku aknad seest jääs.



Suund jälle mägedesse ja mõne päeva pärast peaksime Las Vegases olema. Tänane sõit oli võrreldes eilsega kiirem, sest tee kulges orus. Vahepeal tegime küll paaritunnise sõidu mägedes, aga see oli lihtsalt hingele. Liiklusmärkidest oli uudne, et osadel lõikudel on lisaks tavakiirusele lisatud kiiruse piirang pimedal ajal.


Pinnas läheb järjest punasemaks, palju on kasutuses päikesepatareisid.

Kivisöe põletamise ahjud.



Hiline hommikusöök toimus maalilisel vaateplatvormil. Osad nõlvakud on pritsitud mingi rohelise konsistentsiga, ma arva, et see kinnistab olemasolevat õrna taimestiku ja veidi ka väetab.

Pesu jäi kuidagi lõuna ajasse, aga hügieen mägijões oli minu meelest päeva parim toiming.



Ühe väikese linnakese infopunktis töötav mees teadis, kus asub Eesti. YES! Esimene inimene, kes teadis – põhjus võis muidugi olla selles, et tema esivanemad olid välja rännanud Poolast. On olnud inimesi, kes ei tea ja julgevad seda tunnistada, siis on selliseid kes keerutavad, aga on ka selliseid kes lähevad ja uurivad järgi. Paar päeva tagasi ühe poe müüja läks kohe tagaruumi , kas ta vaatas netist või kaardi pealt ma ei tead, aga tuli tagasi ja kandis ette – Lätist üleval ja Soome all. Vot nii, väga tubli temast! J

Ühel vaateplatsi peatust tehes tundsin hirmsat raipe haisu ning selle põhjuseks oli surnud karu.

Nüüd olen linnas nimega Montrose, varastan mingi kohviku parklas wifit ja olen happy! Muide, siin on juba tunduvalt soojem, varsti tuleb sandaalid kotist välja võtta.

Aspen 21.10.11

Tahtsime varakult Aspeni suunas liikuma hakata, aga samas pidin kätte saama fotoaparaadi dokumendid, seega läksime riski peale välja – lähme poe ukse taha, äkki tuleb keegi varem tööle. Meil vedas ning tuligi üks tütarlaps, aga nende paberite kättesaamiseks pidi Andres kurja vaeva nägema. USA-s pole asjad üldsegi mitte nii roosilised, siin on ikka tohutult palju nõmedust ja lauslollust.

Teel Aspenisse nägin metsikuid piisoneid ja hingematvaid vaateid on nii palju, et lihtsalt ei jaksa kõigest pilte teha. Mägedes tekib müstiline efekt – silma järgi sõidad allamäge, aga GPS näitab, et lähed üles J.
Palju väikseid külakesi, mis meenutavad vesterni filme, tunnelid mägedes ja palju veereservuaare mägedest tuleva lumesulamisvee kogumiseks.



Uudne minu jaoks pidurdusalad autodele, kui peaks ilmnema mõni viga, mis ei lase pidurdada.



3,5 km kõrgusel on tõsine lumi ja mäesuusatajad. Mägiteedel on väravad, mis kehvade teeolude korral suletakse. Nii oli näiteks eile kui mägedes käisime üks tee nii kaua suletud kui lumesahk tee ära puhastas. Tõus üles 4 km peale oli päris ränk, see oli küll selline teelõik, kus mina kohe kuidagi roolis ei oleks tahtnud olla ja õnneks ei pidanud ka. 4km kõrgusel on mägijärvedel jääkirmetis peal. Mägedes on õrn tundrataimestik ja jalutada tohib ainult selleks ettenähtud kohtades.



Aspen – kuulus suusakuurort linn. Kesklinna jalutasime kiirest läbi, käisime söömas (hinnad on siin hullult kõrged – väike supikene 9.-, õnneks üks kena pruunisilme kelner vähemalt tee eest raha ei võtnud J) . Kuna praegu ei ole veel hooaega, siis on siin mõnusalt vaikne.



Ööbime Aspeni ülikooli parklas ja loodame, et keegi meid siit minema ei aja, sest mujal on parkimine tasuline.



Nõnda esiistmel istudes pealamp peas enne magama minekut panen kirja päeva sündmusi.

2 Andrest, Saku ja Viru müts. 20.10.11

Hommikust! J Juhul, kui keegi huvitub sellistes suuskadest, siis lähim info skilogik.com. Päike paistab ja meie võõrustaja saab võtta töölt ühe vaba päeva ja me suundume mägedesse. Kahe nunnu pildid – kollane aastast 1964 ja punane aastast 1978, mõlemad on töökorras ja sõidavad!



Võtame SAKU kaasa ja suundume Estes Parki. Näha lumiseid tippe ja ise olla T-särgi väel, see on mõnus. Osariigi nimi Colorado on tulnud sõnadest Color Red ja see on ka täitsa õige, pinnas on siin tõesti punane. Läbides eelnevaid osariike jäi silma enamus kivimajasid, siin aga imeilusad palkmajad ja uskumatult kaunitel mäejalamitel.



Sport on kohalike lahutamatu osa ja jalgrattateed on nii linnas kui mägedes.

Kitsed – kui 2 päeva tagasi nägin neid tee ääres laipadena, siis nüüd elusad ja nii lähedal, võimas.


Siin pildil kaks Andrest, Saku ja Viru müts J.



Mägedes võibki pildistama jääda, sest iga nurga pealt on ilusam ja ilusam. 4 km kõrgusel 0 kraadi. Parki vaevab probleem, et viimased aastad pole väga külmasid talvi olnud ja putukad suretavad puud ära. Suurte-suurte laikudena on kuivanuid puid.

Väikesed väledad oravad, tõsine tegu oli nad pildile saada.



Õhtu möödus poodeldes ja õnneks sain kõik asjad, mis mul olid vaja reisi jätkamiseks. Fotokat ostes juhtus väike äpardus, kõik paberid, mis selle juurde kuulusid jäid poodi, aga loodetavasti saan need homme kätte.

Eestis olles ma ei mõistnud seda väliseestlaste patriotismi, arvasin et see on kuidagi võlts. Nüüd siin olles, neil kodudes elades ja vesteldes ma saan aru, et see on siiras ja tuleb südamest. Minu arvamus nende kohta on muutunud radikaalselt.