N 24.11.11 Tazumal varemed, Chalchuapa ja Joya de Ceren

Täna teeme tutvust ajalooga. Tazumali varemed on El Salvadori tähtsamad ja võimsamad, kuigi võrreldes eelnevatega, mida oleme näinud on need mõõtmetel ikka väga väikesed.

Chalchuapa – linnake, kus Tazumal varemed asuvad. Teeme jalutuskäigu turule, vot see oli juba mõnus elamus. Meenutas Kairo turgu, aga muidugi kordades väiksem. Bussijaamas hingetuks karjuv usukuulutaja, autod ja inimesed segamini, tohutu tuututamine, praht igal pool ning kõik müüvad kõike J. Kuskilt ei leia prügikaste ja teeme nii nagu kohalikud – praht visatakse maha. Uskumatult raske ja inetu on seda teha, aga siin on lihtsalt elu selline.

Joya de Ceren on UNESCO maailma pärandi nimekirjas ja nimetatakse Ameerika Pompeiks.

Läbi suurte ponnistuste saame San Salvadori vulkaani jalamil ühe söögikoha parklas öömajale, muidugi peame öövalvurile selle eest maksma. Uskumatu vaatepilt on vaateplatvormilt öisele San Salvadorile, eks kõik suurlinnad on ilusad tulesäras, ju ma pole neist ammu näinud J.

Jõuludeni on jäänud vaid 1 kuu :)!

K 23.11.11 Vulkaanide park ja Coatepeque järv

Hommikul leian külast kingsepa, kes parandab mu käimad, ostame hulganisti erinevaid puuvilju ja ülihead El Salvadoris toodetud mahla (seda peaks Eestisse tarnima!).

Rahvuslik park, mille territooriumil on 3 vulkaani. Päevas tehakse vaid üks tuur vulkaani kraatri äärde algusega kell 11, kuid sinna me kahjuks ei jõudnud. Pean süüdistama selles ainult iseennast, sest plaanitud poole tunni asemel läks mul hommikul kuidagi moodi hoopis 3h. Aeg ei ole ikka veel minu sõbraks saanud J, õnneks on Andres seda siiani vapralt talunud. Saame niisama ringi jalutada, vulkaane kaugelt kaeda ja pilte teha.

Järgmine peatuspaik - järv, mis on tekkinud vana vulkaani kraatrisse. Ilus vaatepilt nii ülevalt kui järve kaldalt. Siin ringi vaadates tajud, mis on teinud ilusate kohtadega kodusõda – kunagisest hiilgusest on järgi vaid varemed. Siin on olnud väga kenad kohad, aga nüüd ei saa need kuidagi enam hoogu sisse, et toimi ei sise- ega välisturism.

Üks hästi südamlik söögikoha omanik lubab meil oma äri esiplatsil ööbida.

El Salvador pole just kõige turvalisem riik ja täna esimest korda sel reisil peidame raha ning dokumente autos erinevatesse kohtadesse.

T 22.11.11 BARRA DE SANTIAGO

Vaikne ookean – vesi puhas ja väga soe, olen hakanud mõtlema sukeldumise peale. Koht on nii imeline, et otsustame jääda veel üheks ööpäevaks ning õnneks ei ole pererahval midagi selle vastu.

Ujumine, päevitamine, lainete vaatlemine – neid võibki vaatama jääda, nii võimsad. Mingi intervalli tagant tulevad tugevamad ja kõrgemad lained, siis jälle nõrgemad, osad on vahusemad…

Natuke läheb selles imelises päeva ka viltu – pesunööri seon kuidagi kehvasti ja kui kõik on kuivama riputatud läheb nöör sidusest lahti ning ma pean otsast alustama. Appi, kui kurb ja kuri ma olen ja nagu sellest veel vähe, tulevad plätudel alumised tallad liimist lahti L J. Andres teeb samal ajal kaubikus suurpuhastuse! ja peab kotkajahti, aga endiselt on neid raske tabada.

Õhtul taas peatänavale sööma, aga seekord mitte ei sõida vaid jalutame sinna. Ei tunne ennast siin üldse võõrana, kõik teretavad, naeratavad, just kui oleks siin ennegi olnud.

E 21.11.11 El Salvador

Hommikul varakult teele ja piiri ületame kõige läänepoolsemast piiripunktist. Tavareisijal läheb piiriületus libedalt, ühest riigist välja ja hopsti teise sisse, aga hoopis teine asi kui sa oled autoga J. Üldisel läks ok, lihtsalt kõik võtab aega. Seekord kulus 2-2,5h, väike altkäemaks ei kiirendanud, aga tunduvalt lihtsustas meie riigist riiki minekut. Nimelt on seal abivalmis riigiametnikud, kes näitavad mis järjekorras ja kus sa saad vajalikud dokumendid vormistada ning kus koopiad nendest teha. Loogika kogu selle asjaajamise juures puudub. Meid abistav mees käis paari ukse taga asja ka ajamas, et näe turistid tulid, et kas oleks võimalik kuidagi nende dokumente vahele võtta, aga EI erilise privileegi osaliseks me ei saanud. Raha, mida me pakkusime oli vist liiga väike J.

Tee ääres asfaldi peal kuivatatakse maisi.

Vaikne ookean on käega katsutav!!! LP-st lugesin ühe väga ahvatleva hotelli kohta Barra de Santiagos ja Andres on nõus seda vaatama minema. Lugedes on see nii vinge koht, et isegi vaatamata kõrgele hinnale tahan ma sinna jääda paariks päevaks. Milline on aga pettumus kui me lõpuks sinna kohale jõuame L. Kuid ükski halb asi ei jää ilma heata, nii ka seekord. Tagasiteel sellest õnnetust hüper-super kohast teeme peatuse suvalise maja juures ja peremees lubab, õigemini kutsub meid enda hoovi ja täiesti tasuta. Hoov – otse Vaikse ookeani kaldal, lisaks bassein puhta veega, välidušš, katusealune, saame kasutada wc ja duširuumi ning see kõik on privaatne, mitte kui kedagi teist (v.a pererahvas ja jalutajad rannas). Midagi paremat ei oska tahtagi. See on nii super, et polekski nagu reaalne!

Seame end sisse ja õhtul küla peatänavale jalutama ning sööma. Lõpuks, üle pika aja söön kala. Pildikesi ranna söögikohast, kas pole mitte koht, kuhu tahakski jääda. Mul on nii-nii hea meel, et selliseid kohti veel maailmas on ning mul on võimalust sellest kõigest osa saada.

Kohalikel on siin maal eriline komme suunda näidata, just kui viskaks lassot J, no mitte ei saa aru kuhu suunda tuleb hoida. Asja ei paranda ka üle küsimine, ikka vehivad ma käega õhus ringe ja meie sama rumalad kui enne.

P 20.11.11 Antigua

Veel üks päev selles mõnusas linnakeses, mis oleks nagu risti-rästi läbi käidud, aga see kutsub sind aina uuesti tänavatele, kohvikutesse, muusikat tänavale kuulama….

Andres tahab võtta 4h hispaania keele algõpet, aga me ei suuda leida ühtegi keelte kooli, mis töötaks pühapäeval. Selle asemel aitab ta hoopis kohalikul autot parandada! J

Vahvaks leiuks osutub Mc Donalds, mis on ühes vanas kohalikus hoones – tohutu suur hoone kena sisehoovi ja purskkaevuga, võtame sealt isegi hommiksöögi J. Samas hoones on kohviku pool, kust ma sain vistiti ühe parema šokolaadikoogi oma elus.

Sattume restorani, mille omaniku vene juurtega ja oma päritolu näitamiseks müüb ta õlu Venemaalt.

Palju on imelisi hooneid, mis on saanud maavärinas kahju, kuid kunagist hiilgust on selgelt näha.

Vahest saab ka neti.

Sattume mingile usuüritusele – rongkäik läbi linna ja Kristuse kuju kannavad eranditult naised!

Õhtul liigume lähemale El Salvadori piirile, ööbime ühes tee äärses bensiinijaamas, kus tajume, et olukord läheb tõsisemaks. Koht töötab 24h ja seal on 2 turvameest, üks jaamas sees ja teine vastutab välisterritooriumi eest. Maksame 5 dollarit, et saaksime sinna ööseks jääda ja meid turvataks.

L 19.11.11 Guatemala City, Antigua

Hommikul teeme peatuse bensiinijaamas, kus olime päev tagasi ning valvur on juba sõber. Valvur oli nii armas ja pakkus võimalust pesemas käia, seda tuleb kohe ära kasutada J

Pealinn mulle ei meeldinud – suur, kohutav liiklus ja vingugaasid, ei mingeid silte, aga see oli ainus võimalus, et pääseda Antiguasse. Kõik on täis ehitatud, just kui sipelgapesa ja mingit ilu seal pole.

Õige tee küsimine kohalike käest annab harva tulemusi J, algul see pahandas, aga nüüd võtame seda juba rahulikult, Suur pluss on juba kui leiad kellegi kes saab aru kaardist ja oskab näidata hetke asukohta. Inglise keelega pole siin riigis midagi teha, nagu ka eelnevates ja ka järgnevates J.

Antigua, ma pole vist kogu reisi jooksul üheski kohas näinud nii palju turiste kui siin linnas, aga isegi vaatamata sellele on see äärmiselt ilus ja armas koht. Õhtul on varemete juures kontsert –suurepärane El Salvadori sümfoonia orkestri esitlus ja mõned tänavad eemal lastakse saluuti.

N,R 17-18.11.11 Coban, Grutas de Lanquin ja Semuc Champey

Tee Cobani on vaevaline, sest vihmad on selle osaliselt ära uhtunud. Coban asub mägedes ja on täna jahe ning vihmane. Käime poes, väike pealõunane puhkus lootuses, et vihm lõppeb ja saame edasi liikuda sügavamale mägedesse. Õhtuhämaruses jõuame koobaste juurde. Viimased 10 km sinna olid kohutavad ja hirm on mõelda kuidas me siit mägedest välja sõidame kui vihm järgi ei jää. Magan kehvasti, öö otsa sajab vihma. Mõtted sellest, kas VÄÄN jaksab meid üles viia ja kas ta ka terveks jääb ei anna asu.

Hommikul külastame suurepäraseid koopaid, kahju ainult et elektrisüsteem on katki ja korda pole seda suudetud teha, kuid kolme valgusallikaga suudame nende koobaste suurust ja ilu siiski tabada või õigemini tajuda. On imekspandav kuidas inimesed lasevad asjadel siin lihtsalt olla, jääb mulje nagu nad ei püüdlekski paremuse poole.

Alla veekaskaadide juurde me oma autoga minna ei riski ja see oli väga õige otsus. Nii kohutavat teed kui see 9km lõik pole ma veel oma elus sõitnud. Kohalik džiip 4 rattaveoga esimese käiguga läbis seda 45min-1h. Pani imestama, et selles jumalast hüljatud kohas oli nii palju turiste J. Igal pool on armsad lapsed, kes müüvad puuvilju-maiustusi ning peaaegu võimatu on neile ära öelda, eriti Andresel. Tänu sellele oleme saanud maitsta igasugu huvitavaid asju. Koht oli külastamist väärt – väiksed joad, kaskaadid, puhas värskendav vesi – kaunis emakese looduse kunstitoes. Ekslemine mägistel džungliradadel oli tõsine katsumus mu põlvele.

Terve päeva paistis päike ja õnneks kuivatas teed ära ning päeva kõige hullem osa – VÄÄNIGA asfaltteele saamine lõppes edukalt. Reede õhtul tagasi Cobanis, tagasihoidlik õhtusöök keskväljakul jõulukuuse all koos muusika ja küünlasäraga J. Jõulukaunistusi on kõikjal – tänavatel, poodides, kodudes.

K 16.11.11 San Felipe, FINCA EL PARAISO, El Estor

Tutvumine Izabal järve ümbrusega. Kui eile oli ilus päev, siis täna oli IMELINE. Enne reisile tulekut lugesin raamatuid erinevate kesk ja lõunaameerika riikide kohta ning kõige paeluvamaks sai raamatu Minu Guatemala põhjal riik kus ma hetkel olen. Minu lootused oli selle raamatu põhjal nii kõrged, et lausa kartsin nendes pettuda. Siiani suudab selle riigi ilu mind vaimustada. Hommikul väikse kindluse külastamine. Ma ei oska ette kujutada kui lühikesed olid inimesed aastal 1595 kui see rajati, sest minul oli seal veel ok liikuda, aga Andres, kes ei ole mitte pikk mees lõi oma pea ikka korralikult ära.

Väike suplus järves ja liigume järgmisesse külla. Ja seal ootab meid tõeline looduseime – 12m kuumaveejuga, mis langeb külmaveebasseini, seal veed segunevad ja edasi mööda vaikset kärestikku voolab juba soe vesi.

Väiksed kuumaveeauru koopad nahkhiirtega, otsime üles kuumaveejoa allikad, kus on vesi nii kuum, et jalaga sisse pista ei saa, peseme ennast ja lihtsalt oleme. Märkamatult mööduvad 4-5h.

Tüdrukud märkavad meie autos ananassi ja satuvad sellest tohutusse vaimustusse ja Andres lubab, et kui oleme veeprotseduuridelt tagasi, siis sööme selle koos ära. Külastame ka kolmandat külakest, seal teeme varajase õhtusöögi ja jälle ratastele. Päevane heaolu tuleb sõiduga pimedas tasa teha. Teed ja isegi kiirteed ei ole siin riigis kõige paremas seisukorras.

T 15.11.11 Livingston

Hommikul varakult üles ja sõit linna nimega Rio Dulce. Sealt tahaks edasi minna Livingstoni, aga poolel teel sinna loen hoolikamalt LP ja selgub et maismaa ühendus sellega puudub. Rio Dulcesess sisse sõites sõidab meie auto kõrvale rollerimees, kes hakkab väga pealetungivalt pakkuma paati Livingstoni. Kuulme ta ära, aga otsustame ka ise asja uurida – kuskil 10 min pärast väljuks colectico, kuid loobume sellest, sest oleme söömata ja tekib väike lootus alla kaubelda privaatpaadi sõidu hind sihtkohta. Peale mõningast kauplemist saame hinna 900-lt 600-le ning lepime kokku, et kell 11.00 oleme sadamas. Meie paadi mootor ei taha kuidagi käivituda, kuid peale mõningast pusimist asumegi teele. Suuri lootusi sellele sõidule ei pannud, sest ennegi paadiga sõidetud ja lisaks hiljuti veel Belizes. Kuid see sõit ületas kõik, mida võiks endale ette kujutada. Tegime ainuõige otsuse, et valisime privaatpaadi, sest peremees sõidutas meid mööda imelisi veeteid ja näitas kõike kaunist, mida sellel teel ette tuli.

Saunast välja ronimas :)

Kõrghetkeks kujunesid koopad, saun ja kuumavee laguun. Kõik see uskumatu ilu ühes kohas – esiteks külastasime koopaid, siis looduslikku sauna, no see oli uskumatu! Koobas, mille lõpus on suur auk ja selle põhjas jookseb kuumaveeallikas ning see on nii kuum ning annab sellist auru, et oledki nagu päris saunas!!! J Guatemala džunglis 100% natural SAUN.  Arvatavasti sama allika vesi suubub jõe soppi ja tekitab sinna kuumavee basseini. Tutvusime džungli hotelliga, mis oli väga stiilne.

Kahjuks oli meil edasi-tagasi sõit, muidu oleks tahtnud seal ühe ööpäeva veeta. Ka seal oli saun, aga see oli juba päris –puuküttega ja leielivisamise võimalusega.  Elu on lihtne – meie saabumist nähes ronis kohalik manager jõest välja, pani räti ümber, ajas meiega juttu ja näitas territooriumi ning siis läks tütrega tagasi vette tagasi. Livingstonis veedame 1,5h ja sõit päikeseloojangus tagasi.

See pilt on vennale, kes on suur skype propageerija J. Ilusale päevale panevad punkti äikese sähvatused mägedes, mida saame jälgida oma 20 minutit juba pimedas jõel sõites.

Järjest harvem aega ja võimalust olla netis.