Hommikul kell 6 aetakse üles, kuna öövalvur hakkab koju minema ja soovib oma tasu saada, et hoidis VÄÄNil pimedal ajal silma peal. Mina pole veel päris välja maganud ja unenägu käsitöö teemal jäi ka poolikuks, aga tuleb minna. Olen näinud ilusaid käsitööasju, võrratuid värve ning paar korda on juba tekkinud soov istuda kangastelgede taha. Ei ole jäänud enam kaua kui saan seda kõike teha – peale tööd aiamaale ja siis lossi kangast või vaipu kuduma J. Huvitav, et need on asjad, millest vahest siin reisil olles puudust tunnen.
Sajab, aga siin mägedes on see ilus, sest jõed vahutavad ja iga väiksemgi oja, kosk, juga, kaskaad on ellu ärganud ja kõik see pakub võimast silmailu. Peruus on uskumatult palju erinevaid veekogusid.
Vihm toob kaasa varingud nii teedel kui ka külades.
Huanucos saab lõpuks tehtud kindlustus. Astudes sisse ühe kontori uksest juhatatakse meid kenasti teise peakontorisse, kus tehakse pool tundi erinevaid kõnesid ja siis kolmandasse kontorisse, aga tehtud see saab. Siiani kõige raskemini kättesaadav ja kallim kindlustus! Astume sisse ühte söögikohta, kus Andres saab veidikene peremehega poola keeles lobiseda!
Reisides peab alati midagi söödavat ka autos olema, sest iial ei või teada kus on millised kombed ja lisaks kui veel keelt ka ei oska võib söögikord veidi kasinaks jääda. Nii juhtus meiega täna hommikul kui kuskil mägedes tellisime kohvi ja muna ning eeldasime, et tuleb praemuna ja veidi ka saia juurde, siis tegelikult saime väiksed keedumunad ja saia pidime VÄÄNist ise juurde tooma J.
Käime vaatamas ka Peruu ühte vanemat templit – Kotosh, aga peale õnnetute varemete polnudki seal midagi vaadata.
Cerro de Pasco on linn 4400m kõrgusel. Raske on olla nii kõrgel – hingeldan, süda peksab ja pea käib ringi. Väljas on külm! Väga-väga omanäoline ja Andres otsustab taas käia juuksuris, kolame turul ringi, vaatame keskplatile ning kõrvaltänavatele ning pimeda hakul sõidame edasi. Nii kõrgel VÄÄN veidi turtsub, aga liigub ikka edasi.
Inimesed, nende pildistamisest pole ma veel väsinud. Iga üks neist on nii ehe ja erakordne, et panen pilte kohe rohkem J!
Vahepeal eksime veidike ära ja satume linna nimega Vicco, kus oleme Andresega erineval arvamusel nähtust. Hämar, vaikne, politseid pole näha ja inimesed kannavad salli nõnda, et pool nägu on kinni kaetud. Mina pakun, et sall on külma kaitseks näole tõmmatud ja politseid pole kuna on turvaline koht ning pimedas ongi inimesed juba kodudes mitte tänavatel. Andres arvab, et tegemist on kriminogeense kohaga. Eluga me sealt minema saame ja öömajale jääme 4200m kõrgusel Juninis. Hõreda õhu tõttu magan kehvasti ja Andresel on hommikul tunne, et ta pole üldse maganud L.
No comments:
Post a Comment