Lõpuks ometi ookean J! VESI ja sinine värv on ikka nii ilus. Päike paistab, jahe tuulekene ja karge vesi, kuhu saab küll jalgupidi minna, aga mitte ujuma.
Peale kohutavaid Boliivia teid laguneb VÄÄN iga päev ja kui oleme jõudnud randa võtab Andres ette suurema autoremondi.
Pakume küüti kahele Tšiili poisile, kes on tulnud reisima ja teevad täna peale vaheaega koolist esimest päeva poppi.
Sõidame mööda ranniku äärt – Playa Blanca; siis kaunis valge liivaga rand, mille pinnas on saastatud; Chanaral, kus kogemata kuuldes imelikku häälitsemist nägime merelõvisid. Astume sisse tee äärsesse restorani lootes saada head kalapraadi, aga kohaliku keele mitte oskamine ja peakoka veenev jutt hispaania keele panevad meid tellima tundmatut asja. Lauale saabub delikatess - meriteod, mis tõelistel gurmaanidel viiks kindlasti keele alla, aga me ju tahtsime lihtsalt kala süüa. Olime sunnitud kokale ütlema, et me ei jäänud tema soovitatuga rahule, kahjuks :(. Caldera on kena väike sadamalinnake, kus on majad, mida me oleme harjunud nägema paremal järjel olevates riikides ja kõvakattega teed ning siin jätame hüvasti ka poistega, kes liiguvad edasi Santigosse. 5km siit edasi on Bahia Inglesa, koht kus tšiillastel endil meeldib käia puhkamas.
Valges jõuame veel nautida randade ilu kuni Puerto Viejosse, mis peaksid olema siinkandi kaunimad. Edasi sõiduks valime vähem kasutatava tee ja tõesti paarisaja kilomeetri peale tuleb vastu vaid kaks autot.
Rannaäärsed majad on puitlaudadest, vineerist või saepuruplaatidest ja tihti ehitatud vaiadele.
No comments:
Post a Comment