Pool ööd madistasime Andrese kõhuhädadega, kella kolmest sai asja kontrolli alla ja magama.
Sõidame läbi linnakesest, mille peatänavat kaunistavad vanad vankrid ja põllutehnika. Pühapäeva hommik liigub siin kohas omas rütmis – mõni kauboi läheb hobu seljas ratsavõistlustele ja teine poodi õlle järele ja kes liigub kirikusse.
Täna sajab vihma ning on jahe. Maastik sama ja teed endiselt head, ainult ole mees ja anna gaasi. Kiirel sõidul on omad plussid ja miinused – kilomeetrid mööduvad märkamatult, aga kui on vaja lindudest–loomadest pilte teha, ei saa pidama. Aja neid vihma käes mööda poolkõrbe taga J. Taimed on kõik teravad ja okkalised ning loomad kõik nii väledad, lindudest pole vaja rääkidagi – kaks tiivalööki ja läinud nad ongi, KAHJUKS!
Rio Mayo – ülevalt vaadates pea kõigil majadel on valge või roheline katus, üks peatänava kõvakattega, diislit ei ole, linna sissesõidu juures turismi infoga kõrvuti kahur. Ei saagi aru, kas me oleme oodatud või mitte J.
Perito Moreno – koht, kus on palju seljakotirändureid ja hääletajaid, kes on teel Lõuna-Argentiinasse. Vaatan neid ja mõtlen, et enam ise vist ei viitsiks nõnda bensiinijaamas istuda silt käes ja loota, et keegi võtab su peale. Vihma sajab, on külm, mõni oskab kohalike keelt, mõni mitte ning sa võid mõnda kohta jääda stoppama lausa päevadeks kui ühiskondlik transport ei liigu või raha napib. Palju oleme kohanud inimesi reisimas jalgrataste ja mootoratastega, ega neil kellelgi ei ole kerge. Selline viis reisimiseks nagu meil, et sul kodu kogu aeg olemas, on PARIM! Võtame peale ühe tüdruku Belgiast ja ühe poisi Saksamaalt, kes olid nädal tagasi reisides kohtunud ja nüüd liiguvad koos lõuna poole. Algab tee, mis oleks ääre pealt kõigile unistustele jõuda Ushuaiasse ja Iguazu joa juurde kriipsu peale tõmmanud.
Loodus on kollaste, rohelistes ja mustades toonides. Leiame tee äärest hiljuti põlenud VW, selline vaatepilt teeb Andrese meele kurvaks, sest keegi on kaotanud oma kodu.
Vahetpidamata sajab, kaob asfalt ja algavad teed, kus on remont. Võtame suuna El Calafate peale, et sealt minna vaatama Perito Moreno liustiku. Tšiilis ühed reisisellid näitasid meile sellest pilte – jumalikult kaunis. Kella kümne paiku oleme teel, kus vastu juba mitu tundi ei tule ühtegi autot, aga näeme silti, et hea teeni on jäänud kõigest 100km ringis. Saame sõita oma paarkümmend km, kui tee muutub nii poriseks ja libedaks, et on tunne nagu sõidaksid kiilasjääl. Sõidad ja VÄÄN lihtsalt vajub ära, Andres läheb välja, et asja uurida ning uskumatu, aga temalgi on püsti seismisega raskusi. Aga me ei jäta jonni ja aina edasi ja edasi kuni auto enam ei liigu, selline pori, et haakuvus pinnasega puudub absoluutselt. Siin me siis oleme – ei tea kus, kell hakkab lähenema keskööle, võõrad lapsed peal, kütus otsakorral ja pole õrna aimugi, kas töömehed homme hommikul tulevad sellele lõigule tööle või mitte. Mina omas mõtetes juba kujutasin ette, kuidas me siia mülkasse ööbima jääme ning hommikul päästeoperatsiooni käivitame. Andres ei anna alla ja kasutades edaspidi- ja tagurpidi käiku ning käsipidurit me roomame sealt välja! YES, YES, YES!!! Esimest korda selle reisi jooksul oleme sunnitud tagasi keerama ja raske südamega loobuma liustikust.
Viime lapsed lähimasse linna (Gobernador Gregores) ja jääme isegi sinna ööbima.
Jään magama mõtetega - jumal tänatud, et Andres on super autojuht ja kergesti alla ei anna! J
No comments:
Post a Comment