Kiire hommikusöök ja bussijaama, mis on kõigest 2 kvartali kaugusel ja olengi veidi peale rahvuspargi avamist kohal. Vaatamata varajasele kellaajale on turiste palju. Mina ja paar Austriast, kes elab minuga ühes hostelis alustame ringkäiku, mis võtab vähemalt pool päeva.
Kui küsite, kas tasus ainult vee pärast nii kaugele lennata, siis ma vastan järgnevalt – on imeline, et millestki olematust võib lõpuks saada midagi nii suurt ja võimast. See on just kui elu ise, kõik saab alguse pisiasjast – üks pilk, üks sõna, üks väike seeme, üks tilk vett …. jne ning kui kõik sobib ja kasvab, siis võib sellest välja kasvada midagi väga ilusat ja suurt. Emake Loodus on kujundanud maastiku ja kuskilt algavad jõed, mis kasvavad ning voolavad oma teed ning kui see kõik ühes kohas kokku saab ja koostöö klapib, siis näeme seda, mida proovin teile alljärgnevate piltidega edasi anda. Tundub, et ajasin nüüd asja keeruliseks, aga need olid mu esimesed mõtted J kui juga oli vaadatud.
Osa pargist jalutame koos noormehega (elukutselt arst) Jaapanist. Mõnus kui räägivad omavahel inimesed, kes kumbki oskab inglise keelt algelisel tasemel – nii lihtne on teineteisest aru saada J! Huvitav tähelepanek, et jaapanlane ei küsi sinu käest kui palju maksab või kust raha tuleb vaid hoopis tunneb huvi, et kuidas on võimalik nii PIKK puhkus. Tema jutu järgi saavad nad ametlikku puhkust üks nädal suvel ja teine mõnel muul aastaajal (võib-olla mõned päevad peale). Jaapanlased on tõsiselt palju töötav rahvas ning nende üheks käitumise normiks on tagasihoidlikus ja vaoshoitus, kollektiivi huvid on esimesel kohal ja siis tuled sa ise! Nüüd ma veidi mõistan jaapani turiste, kes rebivad end välja sellest meeletust töötamisest ning käitumise normidest ja pildistavad-filmivad iga väiksematki asja –liigutust ja kiljuvad vaimustuses iga uue vaate peale ja lubavad endale emotsioone. Nende huvi ja rõõm on siiras – minu arvamus.
Vesi on väga selge ja läbipaistev ja seal elav igavesti suure kalad. Kalamehed vaadake ja imestage :).
Sellised elukad tunduvad esmakordsel kohtumisel nii armsad, et veedan kümneid minuteid veid vaadates ja pildistades. Mida tunde edasi seda rohkem ma mõistan, et nad on tõsised paharetid, sest inimesed on neid hakanud söötma ning nad on muutunud nõnda nahhaalseks, et kui üritad kotist midagi võtta ja hamba alla pista, siis nad 'ründavad' sind - küünistega piki jalgu ja üritavad sinu vahepala hammaste ja käppadega sinu käest endale rebida. Need esmapilgul toredad tunduvad loomakesed on tegelikult kohutav nuhtlus :)!
Hostelid on maailm oma ette – täis reisiselle, kes ise otsivad sinuga kontakti ning on valmis jagama igasugu infot, mida nad on oma reisi jooksul näinud ja kogenud. Veidi ennem minu ärasõitu lennujaama saabub Blair Austraaliast, kes teretab ning istub mu kõrvale, et rääkida mulle oma lugu ja kuulata minu seiklusi. Sa ei pea uuteks tutvusteks muu tegema kui lihtsalt olemas olema J!
Lennujaama saamine on sama süsteemiga kui sealt linna saamine – takso või helistad bussi firmasse – ütled kus sa oled ja mis kell lennuk läheb ning nad tulevad umbes 2h ennem väljalendu järgi. Olin ainus reisija. Bussijuht, tõelise argentiinlasena külvab mind üle komplimentidega ning lahkun siit maalt ilusate mälestuste ja suurepärase tujuga J.
No comments:
Post a Comment