Surmatee algab La Cumbrest , mis on umbes üks tund pealinnast ja lõpeb Coroicos, mis raamatu järgi peaks olema Boliivia Eeden.
Jõuame alguspunkti just õigel ajal, kui jalgratturid lõpetavad oma rataste katsetamise ja asuvad teele. Andres uurib saatjaautode juhtidelt, kas meil on võimalik nende sabas see tee läbi sõita. Uudised, millega ta tagasi tuleb on masendavad – tee on teist päeva seoses varingutega suletud ja läbi saavad selle teha vaid jalgratturid. Veidi mossitamist, aga otsustame, et sõidame nii kaugele kui võimalik ja vajadusel pöörame ringi. Andres on nõus seda täna ja kohe ka rattaga läbi tegema, aga kellelgi pole kaasas üleliigset ratast ega riietust-varustust, seega homme saaks aga mitte täna.
Paar sõna surmateest – algab kõrguselt 4700 ja lõpeb kõrgusel 1200, pikkus 70 km ja enamus sellest on alla mäge sõit. Umbes 1/3 või veidi vähem on asfalteeritud ja ülejäänud kivine mägitee. Tee kulgeb ka läbi jõgede ja koskede alt, on keskmiselt 3,2m lai ja 600m kuristikud.
Aastast 2007 on avatud uus asfalteeritud tee ja vana tee ehk surmatee on jalgratturitele ja nende saatjaautodele. Tavaliiklus on seal äärmiselt minimaalne.
Alustame jalgratturite taga, aga kuna nad teevad iga väikse aja tagant puhke- ja söögipeatusi, siis asfalttee lõpus oleme enamus gruppidest mööda sõitnud. Ratturid laskuvad keskmise kiirusega 50km/h. Ilm alguses on ilus ja päiksepaisteline, kuskil 3500m kõrgusel sõidame pilvedesse ja nähtavus muutub tunduvalt kehvemaks. Jõudes tõelisele surmateele hoiatatakse meid veel mitmel korral, et tee on suletud – kes pakub varinguid, kes ütleb, et puu on teele kukkunud….. ja meie aina vastuseks, et sõidame nii kaugele kui saame ja siis tuleme tagasi.
Sõidame ja sõidame ja sõidamegi selle tee läbi!!! J Teel olid tõesti kaks varingut ja kaks teele kukkunud puud, aga need takistused olid värskelt ennem meie sinna jõudmist likvideeritud. Ühes kohas oli küll selline tunne, et nüüd on kõik – 2m kõrgune varing ja siit me küll üle ei saa, aga järsu kuri tagant tuli kitsas pääsetee. Teisel korral mehed viskasid veel viimaseid labidatäisi ning soovisid paari pudelit õlut, mida meil kahjuks anda ei olnud!
Olime tõenäoliselt esimesed üle paari päeva, kes selle autoga läbi tegid, hip-hip – huraa!!! J See oli muidugi meile suur pluss, et kõik teadsid tee on suletud, seega keegi meile alt ülesse vastu ei sõitnud. Siin on reegel, et ülevalt alla tulijad hoiavad kuristiku poole, nii et meie oleksime pidanud ohtlikumale poole hoidma.
Oleme palju erinevaid teid sõitnud, aga nimetus surmatee minu arust ei õigustanud ennast, sest tee, mis me kuu aega tagasi Kolumbias sõitsime oli ikka kordades-kordades hullem.
Jalgratturitele on see kindlasti värvikas elamus ja teadmine, et oled läbi teinud SURMATEE on väärtus omaette. Kui keegi siia satub ja tal on mõistuse, käte-jalgadega kõik korras, siis TEHKE SEE KINDLASTI LÄBI!!!
Coroico minu arvamist mööda Eedeni nimetust küll välja ei kanna. Ainus, mis seda võis meenutada oli kliima, sest siiani läbitud Boliivia on olnud jahe-külm, aga siin oli tõsine suvi ja meile sobiv kõrgus – vaid 1200m.
Surmatee tehtud sõidame tagasi La Pazi ja sealt edasi Orurosse. Suurlinnast tipptunnil väljasõitmine on hullumaja, aga pääsu pole, sest see on ainus võimalus saamaks järgmisesse sihtpunki. Teel proovime erinevatest tanklatest ka kütet võtta, et aru saada mis olukord siis hetkel on. Tundub, et eelmiste päevade paanika seose kütusega polegi nii hull kui alguses paistis. Leidsime ühe bensiinijaamade keti, mis müüb välismaalastele kütet, küsib 3x hinda, aga ikkagi müüb! Ja kuna olukord on sellega väga segane, siis külakohtades on võimalik isegi kaubelda hinda endale sobilikumaks. Meil on õnnestunud üks kord saada kohaliku hinnaga, siis 5 ja 6 raha liitri eest, tegelikult peab turist maksma 9 raha.
No comments:
Post a Comment