Sajab vihma, mägi-kivikõrb, kidur taimestik, kaktused, valdavalt punane pinnas.
Pulacayo – 1,5h enne Uyunit, suure mastaapne teede ehitus, palju hüljatud ja lagunevaid majasid, tundmatud varemed ja kontrollpost, kus tuleb ennast registreerida.
Uyuni – uskumatult palju turiste, paar kõvakattega peatänavat, turg. Siin on vanade vedurite surnuaed, millest on tehtud vaatamisväärsus, mille ilust meis kumbi aru ei saanud J. Uyuni on koht, kus ma taas tõdesin, et kilekotid on kurjast kui nendega ei osata ümber käia. Mega koguse prügist moodustavad kilekotid ja plastik taara. Kuigi igal pool on sildid *prügi mitte maha loopida*, siis millegi pärast see inimestel kohale ei jõua. Neid ei häiri vist mitte grammigi, et nad elavad kui prügimäel. Siin ma ei taha halba öelda ainult boliivlaste kohta, seda on palju olnud kogu meie reisi jooksul ja seda on palju ka Eestis L.
Linnake mingit muljet ei avaldanud, aga siit on võimalik saada maailma suurimale soolajärvele, mis on kõrgusel 3653m.
Pärast lõuna tundus kuidagi tühja võitu ja mõtlesime, et natuke sõidame ringi ja vaatame ka omal käel soolajärve ümbruses ringi. Järve ääres saab Andres ühe jeepijuhiga kokkuleppele, et saame veel täna paari tunnise tuuri järvel ära teha. Muidu oli plaan võtta homme hommikul ametlik tuur, sest VÄÄNiga soolajärve ei tahtnud kohe kuidagi sõita.
Soola on järve äärealadel 30cm ja keskel 10m paksuselt. Mitmed allikakohad, mille kõrval on ristid, pakun et keegi on sinna ära uppunud. Praegu on vihmahooaeg ja järv on kaetud paljudes kohtades veega – kohati 10-20cm, siis auto ratta sügavune ning kohati veekiht puudub.
Vesi on soolasemast soolasem, nii kui jalad ära kuivavad on need valge soola kihiga kaetud. Järvel on soolahotell, kus saab soovi korral ööbida. Täna oli majutuse endale võtnud turistid Japanist, kellega Andres veidi luisates, et Baruro on tema noorem vend, tutvust sobitas. Hetkega olid jaapanlaste suud ahhetusest lahti ja Andres pooljumala staatuses. Pärast tuli ka tõde päevavalgele, et tegelikult on asi sugulusest kaugel, vaid oleme eestlased ja uhked Baruto saavutuste üle ning elame tema karjäärile hingest kaasa J.
Ilmaga järjekordselt nibin-nabin vedas. Vasakut ja paremat lähenesid tumedad vihmapilved, aga saime 2h järvel ära olla nii, et see vihm meid vaid õrnalt puudutas. Tuul järvel on külm ja vinge!
Eriti hästi läks, et nägime flamingosid kiviviske kauguselt!
Peale päikeseloojangut jätkame oma sõitu, kuid nüüd saab vihm meid kätte. Sõidame ja pori lendab mõlemalt poolt nii, et isegi VÄÄNi katus on sellega koos. Hea, et sajab tugevat paduvihma ja kojamehed töötavad, muidu oleks edasi sõitmine võimatu J!
Ööbima San Cristobalis.
Alates La Pazist räägiti, et tee Uyuni on kehva ning valisime siia saamiseks tee ringiga läbi Potosi. Täna kuulsime, et otse tulles on samuti normaalse kvaliteediga tee, seega kaotasime päeva, aga nägime Potosit J.
No comments:
Post a Comment