Hommikul kui Andres autole väikest ülevaatust teeb tulevad TERE ütlema kaks meest, kes meid veest läbi tõmbasid ja mees, kes meile soolajärvede tuuri tegi. Hiiglama vahva, et kuskil Boliivias võid kohata tuttavaid J. Uurisid, kas on tehnilist abi vaja ning soovisid head ja turvalist reisi. Seda viimast on tõsiselt vaja, sest viimaste päevade sõit on VÄÄNile liiga teinud. Veel mitte kui midagi katastroofilist, kuna Andres saab siiani kõikidest jamadest ise jagu.
Jõuame Boliivia piiripunkti, mis on üks majake ja tõkkepuu keset suur mägitasandikku. Siinne ametnik küsis nii nahaalselt altkäemaksu, et isegi mina sain sellest aru ning loomulikult ta seda ei saanud. Nüüd tuleb sõita 25km, et saada Tšiili kontrollpunkti. Lõpuks ometi hea kvaliteediga asfaltteed, lõpuks ometi hea kvaliteediga asfaltteed… J!!!
Muutub riik, muutub ka kliima. Kui hommikul tõustes oli auto jääs, siis lõunaks olime vähemalt +25 kraadises suves.
San Pedro de Atacama – riiki sisenemiseks vajalikud dokumendid saavad tehtud kiirest, tunned oled taas 21.sajandis, ametnikud abivalmis ja paljud räägivad inglise keelt, altkäemaksu keegi ei küsi. Lähme linnakesse, jalutama ja sööma ning meid tabab šokk – APPI hinnad on nii kõrged J! Palju turiste ja söögi- ning ööbimiskohti, aga hinnad on ikka meeletud. Politsei räägib, et eestlasi on siin aeg-ajalt ikka nähtud.
Õhtul jõuame Calamasse – üle pika aja tänapäeva tsivilisatsioonis, suured uhked kaubamajad, kus on kõik vajalik olemas ja on wc-d ning on ka paberit J. Mul on juba täielik harjumus kui kuskil on paberit, siis kindlasti tuleb veidi ka kaasa võtta, et järgmine kord hätta ei jääks J.
Ööbimisega läheb eriti hästi – hotelli parklas + tasuta WiFi.
No comments:
Post a Comment