P 25.12.12 päev eestlastega

Pühade hommik on nüüd juba tavapäraselt päikesepaisteline ja kuum ning tänu pisitoimetamistele enne lõunat hotelli varjust välja ei pääsegi J.

Teel randa pakuvad mulle küüti eestlased Mari ja Mihkel, kellega veedame mõnusad paar tundi Tortuga rannas. Niisama lobisedes selgub muidugi mitte kedagi enam üllatav tõsiasi, et meil on ühiseid tuttavaid ja tekib dialoog:

–        aaa, no miks ma siis ’Kallet või Mallet’ ei tea

–        kuidas tal läheb? Kui juhtud teda nägema, siis kindlasti tervita teda minu poolt!

–        no muidugi J .

Mulle see isiklikult meeldib, see tekitab tunde, et eestlased on üks sõbralik kogukond ja hoolivad üksteisest. Kaugel kodust eemal olles see tunne lausa mitmekordistub, vähemalt nii on lood minuga J.

Nii palju rahvast pole ma rannas kordagi näinud ja põhjus peitub selles, et kohalikel on kombeks pühade ajal käia peredega rannas pikniku pidamas. Tullakse jala ja autodega. Autod jäävad üksteise järel liiva kinni, aga see pole probleem - kui keegi märkab et teine on hädas või hädasolija annab häälega märku, siis kõik tulevad ja aitavad.

Kui ma siiani arvasin, et ticod rannas väga napilt ei riietu, siis olin ma täiesti eksinud. Tundub, et oma kurvikate kehade eksponeerimises pole midagi halba ning see annab ka meile tõuke jätta selga vaid üks riideese.

Õhtu lähenedes sõidame Dominicali sööma, kus on välja kujunenud üks söögikoht, kuhu taas tagasi kisub. Pakutakse tõsiselt head toitu ning suureks plussiks on inglise keelne menüü ja inglise keelt rääkiv personal, seega otsustamine - mis me siis täna tellime või ei tea, mis see võiks olla - jääb kõik ära J. Õigem oleks hoopis mul pingutada hispaania keelega, sest olen ju külaline siin maal!!! Tavaliselt mulle sellised üllatused (ei sina ega teenindaja oska ühist keelt, tellid midagi ja vaatad, mida head ja huvitavat tuuakse)  meeldivad, aga kui oled ühte kohta pikemalt pidama jäänud, siis tahaks iga kord midagi uut ja ka head süüa!  Täna jäime kõik valitud toitudega rahule :)