Esmaspäeva pool päeva kulutame otsimaks võimalusi kuidas ise saada Kolumbiasse – paat, jaht, jalgsi+paat, lennuk. Kuna täna on Panamas riiklik püha, siis töötavad ainult suuremad kaubanduskeskused ning meie oma küsimustele ja saadetud meilidele vastuseid ei saa. Õnneks on noored, kellega me konteinerit jagame leidnud ühe väiksemat sorti jahi ja meil on võimalus nendega ühineda.
Eile lagunesid taas ära minu plätud, mis tänu Margusele pidasid vastu AFG, mida sai parandatud El Salvadoris ja nüüd siis jälle – raske südamega loobusin neist. Hea on see, et taas saab poodi minna J uusi ostma.
Peale lõunat sõit Coloni poole, kus homme peaks saama auto konteinerisse panna. Teeme sissepõike sadamalinna Portobelosse, et üle vaadata jaht. Kuna Andres eriti merel loksumist ei kannata, siis proovime leida mõnda suuremat jahti kuid see ei pruugi õnnestuda.
Ööbime Colonis noorte poolt leitud jahiklubi parklas, kus saame ennast ja pesu pesta, oma veevarud täiendada ning asjad pakkida. Homme peame loobuma VÄÄNist ja seoses sellega ka suurest osast oma mugavustest L.
Hommikul viimased toimingud ning sõidamegi kohtuma inimestega, kes organiseerivad autode panekut konteinerisse. Kella kolmeks on dokumendid vormistatud; auto narkopolitsei poolt kontrollitud; nimekiri asjadest, mis jäid autosse koostatud ja raha makstud. Kõik toimingud käivad sularahas ja vahemärkuseks võib öelda, et isegi Panama kanalit läbivad laevad maksavad selle eest sulas J. LP andmetel on suurim sularaha summa kanali läbimise eest olnud 200 000.- USA raha sularahana - prantsuse kruiisilaev ja väikseim 0,38 kui üks mees läbis selle ujudes :). Asjaajamised lähevad suhteliselt kiiresti kuna mehhiko tüdruk räägib hispaania keelt ja hirmsasti tahab kõigega tegeleda.
Hommikul olime kindlad, et Kolumbiasse lendame lennukiga. Konteineri asju ajades tutvub Andres sakslastega, kes saabusid just Panamasse jahiga ja veenavad teda lendamise asemel valima seilamise. Just kui välk selgest taevast muutuvad meie plaanid, juba on olemas 2 kohta ühel jahil, mis väljub täna kell kolm ja kapten on nõus meid ka tunnikese ootama.
Kui auto on üle antud, siis tellitakse meile takso, et saaksime ruttu sõita Portobelosse, kust väljub meie jaht. Tee pealt võtame veel sularaha ja apteegist merehaiguse vastast rohtu.
Jahil 16 inimest koos meiega + kolm meeskonnaliiget. Kapteni jutu järgi peaks sõit tuleme päris rahulik, veidi raputab esimese päeva õhtul ja viimased 1,5 päeva, aga muretsemiseks ei ole põhjust. Andres võtab igaks juhuks juba ühe tableti, mina arvan, et vara veel.
Nõnda sinisilmselt ning täis ootusi ja lootusi alustame oma seilamist. Delfiinid tiirutavad ümber jahi J! Kõik ongi suurepärane kuni me väljume lahest ja saame avamerele. Üleval laevatekil olles on täitsa ok, aga kella seitsmest lähen alla kajutisse (kuigi kõht on väga tühi, ei jõua isegi õhtusööki ära oodata), võtan 2 tabletti ja enne hommikut voodist ei välju. Veidi kehva on küll olla, aga ei ma oksenda ega kahetse, et olime selle reisi kasuks otsustanud. Andresel läheb veidi kehvemini – ta jääb minust üles laevatekile ja loodab, et saab veeta öö lahtise taeva all värskes õhus, sest all kajutis on tema jaoks liiga umbne ja kõigub liiga palju. Õhtusöögi ajaks on enamus reisijatest juba merehaiged ja oksendavad, toitu isegi ei jõuta süüa, kõik läheb üle parda. Tuul tugevneb ja vihma hakkab sadama ning Andres on sunnitud tulema kajutisse. Hea, et leiab pimedas wc ja oksendab – tal on ülimalt kehva olla, aga nüüd ta vähemalt teab, et veel hiljutine unistus oma jahist jääb tal küll selles elus täitmata.
No comments:
Post a Comment