Vastu hommikut jääb laev saarte varju ankrusse ja kõigi enesetunne paraneb. Peale kahte hommikusööki (kell 7 ja 10) seilame veidi edasi ja teeme peatuse Kuna indiaanlaste juures, kes elavad väikestel saartel. Saarel, kus meie käisime elab 80 inimest. Saare külastamiseks peab esmalt külavanema käest nõusoleku saama ja muidugi loodavad enamus neist midagi sulle siis maha müüa - kas käsitööd, midagi söödavat või lubavad pildistada - uno foto one dollar (meie pildistasime, aga ei maksnud).
Lapsed.
Elu kohutavam kontsert - siga karjus ja papagoi üritas seda hääl järgi teha :). Lastel on mänguasjadeks - kassipojad, kilpkonnad, papagoid...... nukkusid ja mänguautosid ei näinud (v.a see suur pehme kaisukoer).
Jaht sõidab natukene edasi ja siis ujumine ning snorkeldamine. Meri on vaikne, sest liigume saarte vahel. Siin on 370 saart, seega kui tutvuda iga päev ühe saarega jääb ikka ühest aastast väheseks J. Igal saarel muidugi elu ei ole, kuid eranditult on iga selline saar kui postkaardilt välja lõigatud - valge liiv, palmipuud, erksinine vesi. Snorkeldame ühe madalikule jooksnud laeva vraki juures, mis on seal juba tükk aega olnud, sest vetikad ja kalad on selle kenasti omaks võtnud ja pakuvad meile nüüd silmailu. Saarte vahel mitmes kohas on näha kas karidele või madalikule jooksnud laevu ja jahte, kõige värskem jaht on karil olnud kaks nädalat.
Enne päikeseloojangut jääme ankrusse PARADIISI – silmaga nähtavad oma kümme asustamata saart, neljale neist saab ujuda. Siin oleme kaks ööd ja päeva.
Meie jaht Card Wild.
Enam ei loksuta, kõik reisijad on peaaegu merehaigusest toibunud ja happyd. Õhtul ujume neist kahele ja Andres leiab, et see kõik on nii ilus ja ehe, et polegi just kui reaalsus J. Vesi on väga-väga soe ja ei ole ühtegi vereimejast putukat!
Neljapäev vedeleme laevas, ujume, snorkeldame, õhtul on pidulik söömaaeg mereandidega (kapteni ise valmistab).
Reede hommikul kümnest purjed üles ja Kolumbia poole teele – sellest saab alguse kahe päevane õudus J. Enamus reisijatest jääb jälle merehaigeks. Mina ja Andres lihtsalt vegeteerime 42h voodis – võtame vahelduva eduga tablette ja lamame ning magame. Mul pole kõige hullem olla, sest saan üleval ja söögi järgi käia, aga Andres saab ainult lamada ja häda pärast wc-d külastada. Öösel läheb loksumine päris hulluks ja ei aita muud kui võtan topelt annuse rohtu ja jään raskelt magama. Hommikul ärgates on kõik nii vaikne ja mõnus, oleme jõudnud Cartagenasse. Tere Kolumbia!!!
No comments:
Post a Comment