Suurlinnast väljasõit võtab hea mitu tundi aega. Vanalinn oli Cartagenas kaunis, kõik mis jääb sellest väljapoole on mitte midagi ütlev või pigem isegi inetu. Liiklus on kohutav ja veel hullemaks teevad selle märgistamata ühesuunalised teed.
Äärelinnas tehakse VÄÄNile õlivahetus – 19000km on kohe-kohe täis saamas. Töösse suhtumine ja töö tegemine erineb radikaalselt lääne inimese omast ning selleks, et kõike vussi ei keerataks teeb Andres enamust tööst ja maksab ka veel selle eest - aga elu on siin selline ja kellele sa kurdad J.
Näide kohalikust parandamisest ja tuunimisest.
Üle tüki aja näeb nii palju prügi ja rämpsu tee ääres.
Sõita on päris ok, sest taevas on veidi pilvine ja mõlemal pool teed kasvavad puud, mis võtavad suurema päikese kinni.
Loodus – segu palmidest ja lehtpuudest – kõik on roheline. Kuhu ka ei vaataks, igal pool on karjamaad ja veised. Mäed ühel pool teed ja vesialad teisel pool ja kõikjal elavad inimesed.
Uudne, et bensiinijaamade juures pakutakse ka ööbimist. Pole täpselt aru saanud, kas see on kõik üks äri või keegi nutikas on saanud kokkuleppe ehitada motelli laadsed ööbimiskohad tanklate kõrvale. Vahemaad on pikad, max kiirus 80km-h, palju kurvilisi ja aeglaseid mägiteid ning alates seitsmest õhtul on kottpime – pikamaaautojuhid kasutavad seda võimalust siin maal väga ohtrasti.
Politseid ja sõjaväelisi relvastatud kontrollpunkte on palju – sõbralikud ja abivalmid.
Mida tuleb veel ära märkida, et juba alates Costa Ricast on meeste avalik pissimine nii popp, et Andres andis sellele rahvusspordi nimetuse.
Tagasi on vanad ajad – ööbimine bensiinijaamas ja ise kohvi keetmine (küll ilma pudruta, aga asi seegi). Hommikul tõsine jutuajamine teemal *Irina Raudsepp ja kell-aeg-aja efektiivne kasutamine* J. Vaevalt, et see mõjub, aga proovin ennast parandada.
Täna sattusime teele, kus oli remont pea iga paarikümne km tagant ja kõik päeva plaanid on kohe paigast ära. Juhul kui keegi seisab tee ääres ja näitab teile silti SIGA, siis ärge mõelge midagi halvasti – see lubab läbi sõita J.
Pildikesi külaelust.
Teedel on täiesti uudsed liiklusmärgid.
Just enne pimedat jõuame suurde linna Bucaramanga ja sellest läbi sõitmine on tõsine katsumus ja karmiks tegid selle mootorratturid, kes süstivad paremalt ja vasakult. Kui autode vahele jääb kas või üks meeter, siis juba pressivad läbi.
Mootorratturid kannavad helkurveste ja kiivreid ning tegijamatel on mõlemad tuunitud sama numbrimärgiga kui ratas J (võib-olla on see isegi kohustuslik, seda ma ei tea).
No comments:
Post a Comment