Varakult peab jälle asjade ajamisega pele hakkama, et õhtul saaks sadamast VÄÄN kätte. Hommik ei hakka just kõige paremini – kohvikus saame mina, Andres ja teenindaja üksteisest täiest valesti aru ning kiirest-kergest hommikusöögist saab Andrese närvide proovilepanek.
Mul on muidugi hea ülbitseda, sest leppisime kokku, et mina täna niisama kaasas ei jõlgu vaid ravin veidi ennast ja siis teen mida süda ihkab. Andresel, aga on aja peale minek ning iga minut, mis tuleb planeeritust kauem oodata muudab teda aina vaiksemaks ning süngemaks. Lisaks sellele, selgub et meil pole enam kohaliku raha ning Andrese pangakaartidega millegipärast raha välja võtta ei saa, seega me peame veel koos minema ja leidma pangaautomaadi, et saaksin talle raha anda. Ja aeg aina jookseb J!!! Muidugi igavene tõde - kui kiire aeg mööda lasta, siis on jälle aega – töötas ka seekord. Kui plaanitud ajast oli juba pool tundi üle läinud, siis muutus ka Andres rahulikumaks ja otsustas häkkeritega oma äri lõpuni ajada. Raha käes, äri aetud ja siis taksosse, et saaks asju ajama minna.
Kui Põhja-Ameerikas mõõdetakse läbitavat maad sõidutundidega, siis siin rahaga, mis kulub punktist A punki B jõudmiseks. Küsimusele kui kaugel see asub, saad vastuse siit 10.000 raha kaugusel.
Mina lähen linna peale jalutama. Üksi jalutades on tunduvalt põnevam kui kahekesi. Kui sul on sinised silmad, heledad juuksed, seljas kleit ja peas kübar ja veidi kurvikamad kehavormid, siis 101% võid kindel olla, et vähemalt korra igal tänaval keegi kõnetab sind, teeb mõne komplimendi või teeb mõne häälituse-žesti, et pälvida su tähelepanu J. Lõunaks on mul juba väga kehva olla, tulen hotelli tagasi, võtan tabletid ja magan head mitu tundi. Õhtul käin korra mere ääres jalutamas. Elu nagu elu ikka – kes tuleb kuskilt, kes läheb kuskile; kes ostab, kes müüb midagi ja kes müüb iseennast. Neid viimaseid on pimedas tänavatele palju tekkinud ning nad on suhteliselt pealetükkivad.
Andres jõuab õhtul tagasi veidi enne üheksat, vot nii kaua võtavad siin asjaajamised aega, aga VÄÄN on käes!
Täna hommikul ilmusid välja ka noored. Neil läks veidi kauem aega, kuna paat millega nad pidid tulema ei väljunudki. Mees ja naine, kes lubasid nad Kolumbiasse tuua olid üks öö enne väljasõitu tõsiselt tülli pööranud ja diilist kinnipidamine oli viimane, mis neid huvitas J L.
Saan vastuse ühelt ülemuselt, kes on nõus minu puhkuse pikendamisega, nüüd tuleb veel teise ülema vastus teada saada ja siis saab tagasilennu kuu aega edasi lükata. Ma väga loodan!!!
Viimane öö hotellis, mis oli hinna ja kvaliteedi suhtes ülimalt mõnus, ilus ja vaikne. Kõige parem wi-fi ühendus oli sellises nurgas ja täna toodi kaunistuseks värsked lilled.
eee, veebruar hakkab liginema, plaanime Tiinadega taas spaasse minna,,et hakka aga kodupoole sättima :-))). mõnus,mõnus reis on, loen ja loen ..
ReplyDeletespaasse tahaks väga-väga!, aga samas loodan, et saan veidi puhkuse pikendust ja olen tagasi märtsi teisel poolel. siis võiks ju uuesti minna :))
ReplyDelete