Reedel kohtume noortega (tüdruk Mehhikost ja poiss Belgiast), kellega saame jagada konteinerit auto saatmisel Lõuna-Ameerikasse. Joome nendega koos tass kohvi, räägime edasistest plaanidest, vastastikune autodega tutvumine J (ka neil on VW, aga veidi vanemat tüüpi) ja päev ongi juba lõunas.
Jalutuskäik promenaadil.
Andrese üks suur soov Panamas on külastada Darieni provintsi, mis on kui väike maailma lõpp, sest lõppevad teed ja algab džungel, kus liiklemine toimub paatidega või jalgsi peaaegu olematutel radadel ja rangelt soovitatuna ainult kohalike giididega. Ühesõnaga on suur oht sattuda valel ajal valesse kohta. Seame sammud matkabüroosse, kust saaks selle tuuri osta või hankida infot, kas on mõeldav, et teeme selle läbi iseseisvalt. Tuurid vaatamata krõbedale hinnale on juba täis broneeritud ja ka kuupäevad ei sobi meile, seega veel õhtul hakkame sõitma lõuna poole.
Reede õhtune linnast välja saamine on igal pool probleemiks, nii ka siin maal, 44 minutiga oleme läbinud 6km J. Ööbimise ja pesemise koha leidmine on terve ooper, milleks kulutame aega ja kilomeetreid ja ’veidi’ närve. Lõpuks julgeb Andres ööbima jääda ööpäevaringse politsei kontrollpunki kõrval.
Laupäeva hommikul jätkame sõitu Yaviza linna suunas. Peale hommikusööki teeb Andres viimase kõne lähedastele, juhul kui ei peaks siit eluga välja tulema J. Mina siiani loodan, et asi nii hull ei ole ja jätan selle võimaluse kasutamata.
Tee sinna on hea, paaris kohas on teeremont, aga muidu asfaltkattega ja väheste aukudega. Loodus on ilus – džungel, mäed, järved, jõed, väga hõre ja lihtne asustus. Taas oleme kohtades, kus tahaks iga nurga peal pilte teha.
Sisenedes Darieni võtab meid vastu politsei- ja militaarkontroll. Meie läbime selle väga leebelt – soovitakse passe näha, vaadatakse korra VÄÄNi sisse, tuntakse huvi kust pärit oleme ja kus Eesti asub, registreeritakse, uuritakse kus minek ja antakse soovitusi. Küsimuse peale, kas siin on ohtlik ja kas on ka bandiite vastatakse EI, selleks me ju siin olemegi ja tööd teeme J. Edaspidi on kohustus meil igas kontrollpunktis ennast registreerida, et politsei saaks jälgida meie liikumist ning olemaks kindlad, et meiega on kõik hästi. Samal ajal meiega oli kontrollpunktis ka kohalike buss – kõik inimesed välja, kõik kotid välja, siis kontrolliti buss põhjalikult seest, inimesed kombati läbi ja nende kotid võeti välja viimane kui üks asi.
Väike sissepõige linnakesse Santa Fe ja siis Puerto Quimbasse, et sõita sealt edasi paadiga Darieni provintsi pealinna La Palmasse. Kontrollpunkt on sadamas ja isegi jõel. Keset jõge, poolele teel sihtpunkti on suuremat sorti paat, kus istuvad relvastatud sõjaväelased. Taas korjatakse kokku passid ja kantakse kuskile raamatusse J, see kehtib muidugi ainult turistide kohta, kohalikud dokumente näitama ei pea.
Huvitav, et laupäeva õhtul pole ükski söögikoht lahti ja see on parim mida suudame paarisaja meetriselt peatänavalt leida. Vaatamata tagasihoidlikule välimusele sai sealt osta väga maitsvat kodust toitu ja värskelt küpsetatud pirukaid.
No comments:
Post a Comment