Teen reede hommikul, oodates autot Andra ja Kadiga, mõned pildid Adelantest. See siin on puhkenurk, kus saad võrkkiiges vastavalt tujule puhata või lugeda või netis olla või….
Taas on mõnust tõdeda, et eestlased on uhke enda kodumaa üle olles isegi nii kaugel kui Costa Rica.
Minu elamine järgnevaks kümneks päevaks, eile oli pesupäev ja vaatab kaua võtab aega selle kuivamine, sest õhuniiskus on väga kõrge. Niiskus pidi kõige hullem olema tehnikale ja riietele. Arvutid, fotokad, telefonid ei pea siin eriti kaua vastu, sest kõik mis võimalik läheb roostetama või hallitama. Ühel tüdrukul , kes siin elab ja töötab hakkas hallitusseen elama fotoaparaadis L. Ma loodan, et minu tehnika peab siin paremini vastu! Riided ei kuiva kuidagi ära ja juurde tuleb kopitanud lõhn, ei aita lõhnastatud pesupulbrid, ega loputusvahendid. Kui ventilaator töötab ja ajab õhku toas ringlema on veel ok, aga muidu on voodipesu kohe niiske.
Tüdrukud saabuvad ja algab päeva kõige erutavam osa – täna lastakse vette haruldaste ookeani kilpkonnade järjekordne pesakond. Saabume randa ja vaatame pealt kuidas vabatahtlikud kaevavad välja ühe päeva vanused kilpkonna poegasid. Selleks, et kohalikud munasid ära ei hävitaks (sööks, müüks) kaevatakse peale ema munemist need üles ja maetakse uuesti ning neid valvatakse ja jälgitakse 24h pea 2 kuu jooksul. Selles pesakonnas oli 69 muna ja koorus 66 pisikest olendit. Kõik välja kaevatud, siis osa nendest mõõdetaks ja kaalutaks. Seejärel kogutakse ämbrisse kokku ja vee poole teele. Erksamad olendid jõuavad ise veeni kuid mõningaid tagasihoidlikumaid tuleb aidata, aga vette saavad kõik ja HEAD TEED!!!
Mul on olnud tohutult õnne – näha nädal tagasi pesa kaevamist, munemist ja nüüd oma käega lasta vette 1 päeva vanused kilpkonnapoegasid lootuses, et äkki üks minu *lastest* jääb ellu ja tuleb 15 aasta pärast siia munema. Statistika andmetel 1000 pisikesest jääb ellu ja saab täiskasvanuks vaid 1.
Peale lõunat suundume lõunasse, tehes peatuse linnas Palmar Norte – sööme, ostame puuvilju ja lobiseme kilpkonna teemadel J, ikkagi nii harukordne oli see. Tee on järjekordselt kohutav, aga meil on nelivedu väike džiip ja see meid loodetavasti hätta ei jäta! Pimeda hakul jõuame Puerto Jimenezesse ja otsime soodsa ööbimise. Mind tabab taas kohutav peavalu, ei tea kas suurest raputamisest või vedeliku puudusest või jumal teab millest, aga õhtusöögile ma igal juhul ei ole võimeline minema. Vastu ööd on juba parem ja magan rahuldavalt.
No comments:
Post a Comment