Just kui eilsetest vintsutamistest piiri peal veel vähe. Täna hommikul on tööl uus vahetus ja otse loomulikult nõutakse meie käest just neid pabereid, mis eile juba ära korjati ning keegi ei vaevu kontrollima eilsete dokumentide kaustast. Uuesti tuleb minna koopiaid tegema, aga Nicaragua ametnik pole veel tööle tulnud, seega tuleb seda teha Hondurases. Seal juba ametnikud ootavad, et hakkame protseduuriga pihta J. Andres seletab tükk aega, et vaja on vaid ühte koopiat ja õnneks üks ametnik mõistab, muidu ei tea millega see oleks lõppenud. Korruptsioon on meeletu ja seda ei üritatagi varjata, vaid iga üks käib ja küsib mingit raha!
Nicaraguas on teed head, kiirused mägedes madalad, külades sees kiirus 25km-h. Kiirteede ääres kui külades jalgratta- ja jalakäijate teed. Viimane oli tõsiseks üllatuseks. Uudsel hakkavad silma savimajakesed.
Somotos teeme väikse vahepeatuse, et osta puuvilju. Suur pole alati hea – selgub, et eriti suured banaanid on küpsetamiseks, mitte kohe söömiseks, aga sellest saame me aru alles siis kui ost on juba tehtud J.
Estelis külastame värskelt avatud kaubanduskeskust ja üle pika aja õnnestub osta päris kaerahelbeid. Nimelt algavad enamus hommikud meil pudruga!
Poole päeva pealt läheb lahti kõht, väga harva kui minuga midagi sellist juhtub, aga nüüd on sees siis käes. Enesetunne on päris kehv. Matagalpast ostame kohalikke rohtusid.
Matagalpa on kohvipealinn ja joome vaatamata pealelõunasele kellaajale veel tass kohvi mõnusas kohvikus, kus serveeritakse selline kohvi sõnadega - spetsiaalselt sulle J
Vastu pimedat jõuame linnakesse San Ramon, kus soovime külastada kohviistandusi. See on Andrese suur soov olnud ja selle nimel on ta valmis sõitma ei tea kuhu ja kus me pimedas küll ei seikle. Jälle sama jama igaüks näitab erinevas suunas ja nii veenvalt, et jõuame mööda olematuid mägiteid kuskile külla, kust enam edasi minna ei oska ega julgegi. Külamehed kui jaaniussikesed tulevad taskulambivalgel ümber auto, et näha kes on saabunud. Lubatakse külla ööbima jääda, aga otsustame ikkagi alla tagasi sõita. Tee on kohutav, mina sõidan käsi prožektoriga aknast väljas, et midagigi näha, siis läheb katki auto kumm. Alla jõudes hakkame öömaja otsima ja üks poiss, kes päris hästi oskab inglise keelt soovib tulla abiliseks, et meie mure lahendada. Sõidame mõned öömajad läbi ja lõpuks valime kodumajutuse. Lõpuks selgub, et ta on kohalik giid ja võib meile homme kohalikke vaatamisväärsusi näidata. Mõeldud, tehtud ja hommikul kell 9 on kohtumine, et minna kose juurde, kohviistandusse ja kullakaevandusse.
Õhtul on külas Mehhiko tsirkus ja lähme meiegi seda vaatama. Odav külatsirkus, aga vahelduseks päris hea J.
Majutuses Andresel voodiga ei vea ja ta otsustab maja ette VÄÄNi magama minna, mina jään majja, sest seedimisega pole ikka veel kõik korras.
No comments:
Post a Comment