Tegime õigesti, et varakult piiripunki El Amatillo poole sõitma hakkasime, sest hiljem selgus, et pangad lõpetavad töö kell 12.00 ning peale seda meil mingit võimalust ei oleks olnud. Linnas küsime õiget teeotsa ja üks abivalmis meesterahvas aitab meid jalgrattaga ees sõites. Hüvitasime tema hommikust vaeva ja abivalmidust rahaliselt, mõlemad rahul J.
Piiri ületamine jälle sama skeemiga, on mingi tegelane, kes pakub end abiliseks ja ootab selle eest muidugi tasu. Andres ajas asju ja mina ootasin väljas ning valvasin autot. Aega läks umbes 2,5h. Paberimajandus oli olnud meeletu – dokumendid ja nendest koopiad, siis iga ametnik paneb oma templi ja siis jälle koopia, siis maksmised erinevates kohtades ja igast kviitungist koopiad J….. Andres püüdis seda protsessi jälgida ja aru saada, aga ei suutnud. Hea oli see, et altkäemaks viis ta iga ametniku juures järjekorras esimeseks. Raha aitas isegi nii palju, et Hondurasesse sisse tulles ei soovinud keegi mind nähagi, dokumendid vormistati niisama ära. USKUMATU! Kindlasti ei puudu piiripunktides ka raha vahetajad, sest tihti peadki makse tegema sularahas kohalikus valuutas.
Raha vahetamine toimub mitme tunnistaja juuresolekul ja tõenäoliselt selle kuti, kes auoto peal puhkab tema kodu tagauksel :)
Et tegemist on 2 riigi vahelise piiriga, seda on raske uskuda, aga nii see on!
Tee peal põikasime sisse linnakesse Cedeno ja edasi piiripunkti El Espino, kus algab taas piiriületuse triangel pihta. Ma ei tea, mida ma ilma Andreseta teeksin, sest Hondurasest välja ja Nikaraguasse sisse vormistamiseks ei pidanud ma autost väljagi tulema. Tema jutu järgi on kogu piiriületus üles ehitatud raha välja pressimisele ja kõik mängivad omavahel kokku, alates tippametnikust kuni kõige väiksema tegelaseni (vabatahtlik).
Saame loa ööbida piiripunktis (2 meest saavad homse hommikukohvi raha ja kõik on bueno).
No comments:
Post a Comment