Hommikul veidi rannas, aga ujuma minna ikka ei saa, põlvini vees saab veidi sulistada ja kõik, muidu viib laine kaasa. Vesi muidugi soe ja soolane.
Päike, õhk ja vesi – need me sõbrad kolmekesi! Andres leiab vahest võimalust ka sporti teha, minul selleks millegipärast aega ei jää või on asi hoopis tahtmises J
Järgmiseks Andrese suur kirg – vulkaanid. Vulkaan Cerro Negro, mille nõlvalt saab lauaga alla lasta. Friigid on sealt alla tulles saanud kiiruseks 86 km-h. Kui muidu kohtab turiste harva, siis need on küll sellised kohad, kus kõiksugu hullud kokku saavad. Selleks, et lauaga või pepukaga alla tulla peab aga üles minema. 45 min mäest üles, seal hingematvad vaated ümbritsevale loodusele ja vulkaani sisemusse ning siis mõne minutiga alla. Mina ei julgenud on jala pärast seda läbi teha. Mulle tundus, et ülesminek oli päris karm – keskpäevane päike lagipähe, üles mäkke ja taustaks must vulkaan, mis tõmbab päikest nii kui magnet.
Taas eksime ära, aga kohalike abiga saame suurele teele tagasi ning suund Masaya ja Granada peale.
No comments:
Post a Comment