Siin kodus on tore komme, et pere sööb koos ja ka meie kuulusime täna siia perre. Suhtlemine on vaevaline aga lõbus, Andrese hispaania keel paraneb iga päevaga, mina olen rohkem naerata rollis. Väga piinlik, aga kui Eestisse tagasi jõuan ja tahtmine veel alles on, siis hakkan hispaania keelt õppima, see on tõsiselt ilus keel J.
Hommikul kokkulepitud ajal kohtume poisiga meie ööbimise kohas ja retk loodusesse või alata. Esiteks veekaskaad, mis on kordades väiksem sellest, mida oleme juba näinud, kuid on siiski ilus. Käime ujumas ja lõunaks linna tagasi keha kinnitama. Andrest teeb tutvust kohalikega.
Edasi sõidame juba autoga ja plaanis üle vaadata vana kullakaevandus ning külastada kohvifarmi. Evaresto (giid) vabandab, et egas kaevanduses vaadata eriti midagi pole, aga see on siiski üks kohtadest, mida siin turistidele näidatakse. Kullakaevandusest saab selle reisi kõige suurem üllatus, sest selleks et sinna sisse saada tuleb sumbata rinnuni külmas vees ning valgusega peletada eemale nahkhiiri. Riideid ja fototehnikat kaevanuse suudme ette jätta ei soovitata, polevat turvaline, nii siis täies varustuses mägivette, kuhu situvad nahkkiired. Plussiks oli see ei seal ei haisenud ning vesi oli siiski voolav J. Peale sealt välja saamist jäid Andresele vaid kuivad aluspüksid ja mina sain tema tagavara lühikesed püksid, õnneks ei vaata siin küll keegi selle peale viltu.
Kohviistandus – näidati-seletati kuidas kohvi kasvatatakse, korjatakse ning mis protsessid peab uba enne läbima, et kohvi meie kodudes tassi jõuaks. Ise nikaraagualased joovad musta ja magusat kohvi.
Andres satub jutusoonele meie perenaise emaga ja saab kokku lepitud järgmise päeva kava.
No comments:
Post a Comment