Esimesed muljed Costa Ricast on meeldivad – teed on head, hästi tähistatud, teedel on näha palju politseinikke kuid meid kinni ei peeta., lopsakas loodus ja meeldivad inimesed.
Liberia on kena väike linnake, saadan teele paar jõulukaarti ja loodan, et need jõuavad kohale õigel ajal.
Peale lõunat suund Coco rannale, järjekordne koht rohkete ja rikaste turistidega. Kaunid kaubanduskeskused, kõrged hinnad jne... kuid mõnusalt vaikne ja kena vaade ookeanile.
Kalamehed rannas - tamiili otsas konks ja aina lennutavad seda vette. Ei mingit sööta vaid jälgivad kus on kajakad ning vastavalt sellele jooksevad mööda randa.
Minnes magama oli Costa Rica ja Coco beach väga mõnusad kohad, aga öösel poole kahe paiku muutus kõik. Keegi haige ja vaimult vaene inimene viskas VÄÄNi esiklaasi suure kiviga katki ning nüüd on muresid ja probleeme mida lahendada rohkem kui üks. Mis teeb asja eriti nõmedaks, et see juhtus 200m politsei jaoskonnast. Lisaks, seni olime arvamusel, et CR on Kesk-Ameerika riikidest kõige turvalisem ja arvestades kust me juba olime läbi tulnud, siis sellist asja siin riigis küll oodata ei osanud.
Mina veel natuke sain peale seda magada, aga Andres on puhta magamata ja alates kella 6-st saadab maile ja helistab, et saaks Kanadast uue klaasi siia saata. Täna on reede ja kui täna seda asjaajamist korda ei saa, siis tuleb nädalavahetus ning me kaotame tervelt 3 päeva. Need päevad on olulised kuna VÄÄN tuleb enne jõule Panamast kindlasti Kolumbia poole teele saada, muidu jookseme oma ajakavaga täitsa tupikusse L. Ma loodan, et kõik saab korda kõige paremas korras!!!
Kella kolmeks päeval on Andres asja nii kaugele ajanud, et klaas saabub hiljemalt 10 päeva jooksul VW esindusse San Josesse ja see läheb maksma 700 USA $. Kanadast saatmine läheb maksma a’la sama palju, aga siis tuleb veel töökoja maksumus juurde. See on ikka nii naljakas, et klaas ise maksab Kanadas 130 $, kuid lennukiga saatmine ja erinevad maksud tõstavad hinna nii kõrgele. Nüüd oleme sõltuvad sellest klaasist ja VW asjaajamise kiirusest.
Ostame poodidest käepäraseid vahendeid ja Andres fikseerib katkise klaasi.
Peale lõunat sõidame minema siit ebasõbralikust rannast ja suund järgmisesse randa ning rahvusparki, kus loodame öösel minna vaatama merekilpkonnade munemist.
Laupäeval vedeleme rannas ja võtame kilpkonna tuuri. Pilte selle ajal teha ei tohi, seega saan nähtust rääkida homme J
Oravad armastavad siin kookost närida! :)
tegemist võis olla kohaliku autoklaasivahetuse firma omaniku pojaga?
ReplyDelete