Hommikused jutuajamised elulistel teemadel.
Taas ootab ees ühe vulkaani vallutamine ja ma loodan, et see on selles riigis viimane J. Seekord sõidame üles tuuri pakkuva firma vana militaarveokiga ja see on ka ainuõige otsus.
Mombacho on vana vulkaan ja džungliks juba muutunud. Tipp on pilvede sees, tohutult niiske, tuuline ja külm ja egas palju näha polegi, aga vaatamata sellele ilusaid kohti ümberkraatri jalutuskäigule jätkub.
Vulkaani jalamil pakutakse puulatvades köitega liuglemist, järjekordselt suudab Andres hinna alla kaubelda ja me teeme selle läbi. FUN, FUN, FUN!
Nüüd kiirest linna nimega San Jorge, sest sealt peaks veel mõni õhtune praam minema Nikaraagia järve keskel olevale kahe vulkaanitipuga saarele. Õhtul 7 paiku olemegi saarel J.
Läheme sööma kohalikku restorani, kus saame järjekordselt tunda inimeste headust. Lisaks kõhutäiele saame ka loa ööbida peremehe kodu tagahoovis. Kui õhtusöök on lõpetatud tutvustab peremees meile oma poega, kes oskab inglise keelt. See on ikka nii vahva, kuidas inimesed tahavad ja lausa otsivad võimalust, et saaks keelt praktiseerida. Siin on võimalus nii ennast kui pesu pesta. Vahva oli üle 15-17 aasta jälle pesu pesulauaga pesta J. Pesu nöörile kuivama ja tuttu. Homme hakkame saarega, mida LP nimetab kui muinasjutuks, tutvuma.
No comments:
Post a Comment