Peatuses sattusin kõnelema neegriga Somaalias. Ta rääkis ikka väga kiiresti ja segaselt, aga andsin endast parima, et temast aru saada. Meie vestlus lõppes aga ettepanekuga, et kas võiksime kuskil koos marihuaanast end pilve tõmmata :). Küsisin, et mis siis on see probleem, mida ta mariga lahendada soovib ja vastus oli klassikaline - NAISED! Siis tuli juba buus ja meie teed läksid lahku.
Reede oli päev, kus igas metroo ümberistumise peatuses mängisid muusikud - balalaika ja see mees tundus vägagi venelase moodi, neeger tagus trumme ja üks asiaadi välimusega mängis tsellot ja see viimane oli ikka nii-nii ilus, et oleksin tahtnud teda kauem kuulata.
Mulle on hakanud meeldima metroos sõitmine, mitte ainult et see on kiire ja mugav liikumise viis vaid need imimesed, keda sa seal näed on ikka äärmusest äärmusesse. Üks mees oli huvitavalt lahendanud katkise püksiluku probleemi, sinna ette oli riputatud lips (see mis peaks olema kaelas kattis tal hoopiski kõige õrnemat kohta) No selle peale annab ikka tulla ning siis ta vahepeal ikka kontrollis, kas lips täidab oma kaitsvat ülesannet :). Üks tähelepanek veel, kõik joovad midagi - kohvi, tee, vesi..., kuigi meil on vist ka nõnda.
Mõned pildid jalutuskäigust vihmasel beachil, läbi linna kaguosa ja hiinalinna. Jõudsin järeldusele, et Toronto on küll see linn, kus ma elada EI taha!
Ranna ääres läheb kaks teed - üks jalakäijatele ja teine kiiremini liikuvatele vahenditele (roller, jalgratas, rullikad) ning see on omakorda kahesuunaline. Vaatamata kõledale ilmale oli rahvasportlasi näha palju.
Üks pilt veel CN Towerist, et tajuda kui kõrge see ikka on.
Õhtulpoolikul jõudin veel tutvuda Casa Loma lossiga. See valmis aastatel 1911-1914 ja on tõeliselt ilus ehitis. Nüüd peetakse seal erinevaid üritusi ja sattusin just sinna hetkel kui midagi oli toimumas ja osa osavõtjaid saabus hiiglasliku Hummer limusiiniga.
Pea viie tunnine jalutuskäik väsitas mind mõnusasti ära, aga tore on see, et põlv peab vastu. :)
No comments:
Post a Comment