Öö suure ostukeskuse parklas möödus vaikselt. USAs on täitsa tavaline, et suured poed on lahti 24 h ja nende parklates võib tasuta oma transpordivahendiga ööbida. Sain õhtuse ja hommikuse pesu Walmarti wc-s ära teha ning öösel seal pissil käia (olen juba nagu osa kohalikest - liikusin pidžaama väel ja keegi ei vaadanud mind imelikult).
Ilm on imeline ja jälle paistavad mäed.
Mõned mägitee lõigud olid julmad. Oleks autole tahtnud lisapidureid ja endale silmaklappe J. Tee siseküljel on veel kuidagi OK, aga sõitmine välisküljel on karm.
Silvertoni maakonnas 11000 jala kõrgusel vana kaevanduse jäägid.
Minu armas venna küsis enne reisile minekut, et mis saab blogile nimeks ja ma vastasin ameerikat avastamas, siis ta arvas, et pingutasin veidi üle J. Küsisin, et mis tema paneks ja peale väikest mõttepausi vastas – printsess ookeani taga. Tänase hommikusöögi ajal 10000 jala kõrgusel ma tundsingi ennast printsessina. Kõik oli nii ilus ja puhas ja täiuslik, et paremat on raske ette kujutada. Ma juba praegu mõtlen kui raske saab olema Eestisse tagasi tulek. Siiani on reis olnud super!
Hommikusöök.
Peale lõunat veetsime aja Mesa Verde Rahvuspargis. Siin oli elutegevus juba kaua-kaua aega tagasi ning paneb hämmastama, kuidas ikka inimesed kunagi elasid ja eriti veel kuidas möödusid talved. Talveks kaevati auk, mis kaeti käepäraste vahenditega ja prooviti karmis külmas ellu jääda. Raske on siia valida vaid üksikuid pilte, sest kõik nähtu oli võimas.
Linnuke, kelle tabasin rahvuspargi piknikiplatsil.
Park vaadatud võtsime suuna Grand Canyoni poole. Pimedas jõudsime 4 osariigi (Arizona, Colorado, Utah ja New Mexico) ristumiskohta, aga kahjuks oli sissepääs selle monumendi juurde juba suletud, sain pildi teha värava taga.
Öö jälle kuskil väikelinna kaubanduskeskuse parklas, tualett Mc Donaldsis ja nii see muretu elu kulgeb J.
No comments:
Post a Comment