K 01.02.12 Otavalo

Täna otsin välja soojemad riided, varbavahed aeg on otsa saanud J.

Hommikul natukene veel linnas, siis suundume Cuicocha järve äärde, mis asub vana vulkaani kraatris ja rohkem kui 3000m kõrgusel. Poolele teel sinna hakkab sadama vihma, pilved laskuvad alla ja kaunist vaatepildist pole mõtet rääkidagi. Paar kohustusliku pilti ja edasi järgmisesse linna.

Otavalo on kuulus oma käsitöö kaupluste ja -turu poolest.

Kolame turul ringi ja pildistame inimesi - eriti rahvariietes naisi ja lapsi. Seda viimast peab tegema väga salaja, sest neile pildistamine ei meeldi – katavad näo käega või keeravad eemale.

Just kui oled jõudnud mõtlema hakata, et Ecuador on veel mõnusam kui Kolumbia, siis keegi halb inimene peab selle kohe pea peale pöörama. Täna keskpäeval lõhuti ära üks ukselukk, õnneks autosse sisse ei saadud. 

4km linnast eemal on Condor Parque, kus saab näha kotkaid, kulle, pistrike ja kondorit. Meil õnnestus osa saada demonstratsioonist, kus lasti osadel lindudel vabalt lennata. Lõpuks ometi saame vaadata neid kuninglike linde vähem kui meetri kauguselt.

Õhtuks jõuame Quito eeslinna ja kohtume šveitslastega, kes rändavad maailmas juba neli ja pool aastat ning kogu selle aja on elanud autos. SUPER vanakesed! Jälle sajab.

Veel pilte tänasest päevast.

T 31.01.12 Ibarra, Cotacachi

Täna hommikul saabus kaua oodatud hea uudis, ma sain puhkuse pikendust, seega olen tagasi märtsi teisel poolel J!

Ibarra nii tavaline linnakene, isegi pildistada polnud midagi, välja arvatud Andres kondiitriäris. Selle aja parimad crossandid juustuga ja ülimalt head šokolaadipallikesed.

Linnas on palju erinevaid skulptuure ja monumente.

Cotacachi, järjekordne pärl – ilus, vaikne, rahulik ja puhas linnake, mis on tuntud oma nahaäride poolest. Peatänaval on iga maja kauplus, kus müüakse ja valmistatakse kotte, mütse, jakke…… iga pood müüb omanäolist kaupa ja tunnid mööduvad jalutades poest poodi J. Keegi ei jää vingus näoga järgi vaatama kui sa neilt midagi ei osta. Hinnas alla ei anta, heal juhul on võimalik saada 10% allahindlust ja sedagi vähestes poodides.

Päris paljud inimesed kannavad rahvariideid, eriti naispoole esindajad, mehed on kaabu ja punutud patsiga. Lapsed on naerusuised ja punaste põskedega.

Politseil on võim ja kasutab seda heas mõttes täiega – kell 22 paiku aetakse kesklinna platsilt laiali jalgpalli mängivad poisid – öörahu, aeg koju minna. Linnake on nii vaikne ja rahulik, et öö jooksul ei kuule piuksugi.

E 30.01.12 Ipiales, tere Ecuador ja Tulcan

Öösel ja vastu hommikut sajab vihma, magan kehvasti, aga tervis on hommikuks tunduvalt parem.

Tee Ecuadori piirile kulgeb 2500- 3000 meetri kõrgusel. Enamusel mäekülgedest kasvatatakse midagi ja egas seal traktoriga pole midagi teha, kõik maa haritakse käsitsi. See on tohutu töö, mis tehakse ära järskudel nõlvadel.

Kolumbiast pääsesin välja taas ennast piiriametnikele näitamata. Kus on senjorita – istub autos ja valvab seda – selge ja tempel passi. Kas ükskõiksus või usaldus?

Ecuadori sisenemine on üks kiiremaid ja lihtsamaid. Esmamuljed sellest riigist – näojooned inimestel on teistsugused kui Kolumbias, koolilastel ühtne koolivorm ja dressid, teed liiklemiseks on tasulised (siiani 1 dollar lõigu eest), aga väga head ning suurepäraselt märgistatud teeviitadega.

Pea terve päev kulub Tulcanis ipadile Ecuadori interneti häälestades. Keset päeva tuleb korralik vihmasabin, mis saab umbes tunniga läbi. Tundub, et varsti peab vihmavari osta, sest juba alates Bogotast ei tea ilmaski millal võib sadama hakata.

Järjekordne näide, et müüakse kõike. Seekord sattusime poodi, mis müüb alkoholi ja tööriistu.

Õhtuks jõuame Ibarasse.

P 29.01.12 Cocha järv, Pasto

Sõit lõuna poole kujuneb tõeliseks katsumuseks. Enne teele minekut küsime järjekordsest politsei kontrollpunktist, kui hea tee siit läheb ja vastuseks saame naeratuse ja BAD. Ei see tee ei olnud mitte halb vaid test ellujäämiseks. Pea viis tundi olematuid mägiteid, kuhu mahub sõitma vaid üks auto, õnneks on möödasõiduks siiski mingi aja tagant olemas väiksed taskud. Varingud. Kõige tipuks laskub pilv alla ja hakkab sadama, kohati nähtavus max 5 meetrit. Selleks, et üldse midagi näha tuleb sõita aknad lahti, sajab sisse ja on külm. Mägijõed voolavad risti üle tee, kui just kedagi ees ei sõida, siis tuleb endal vee sügavust ja läbitavust kontrollima minna. Selle läbi teinud leiab Andres, et surmatee Boliivias ei saa ju palju hullem olla! Samas oli see üks ilusamaid mägisõite - nii palju koskesid ja jõgesid, sildu ja lopsakas taimestik.

Oli põhjust ja aega mõelda teemal - kes ja milleks on reisikaaslane. Jõudsin järeldusele, et meil Andresega on totaalselt erinevad arusaamised sellest.

Teiseks elamuseks sellel päeval on 2800m kõrgusel olev Cocha järv. Küla selle ääres on täiesti erinev ülejäänust mis siiani Kolumbias näinud oleme – puitmajad kaunistatud lilledega, iga maja on restoran, kanalid paadisõiduks…… kohalike seas hinnatud nädalavahetuse veetmise koht. Järv, see tähendab, et on ka kala - värske grilllõhe maitseb nii mulle kui Andresele J. Pool tundi paadiga järvel ja ongi aeg edasi liikuda.

Kolumbias on igas linnas mitu kirikut ja siiani on iga üks neist olnud nii väljast kui seest täiesti omanäoline. Liigselt joobes kakerdajaid pole tänavatel näinud, samuti pole silma torganud suitsetamine. Kel vähegi võimalust on välimuselt hoolitsetud (riietus, meik…), eriti torkab see silma linnades. Kõrgemat hinda su käest ei küsita, kuigi oled turist. Kartul õitseb ja turult saab juba värskeid mugulaid.

Pasto on linn, kust sõidame ainult läbi ja jääme sinna ka ööbima. Sõit mägedes on liiga teinud ühele veljele ja Andres vahetab taas ratast.

Õhtuks olen veidi haige külmast, pildistamisest, külmas vees sumpamisest ja tuuletõmbest. Mõned tabletid ja loodan, et homme on parem.

L 28.01.12 San Agustin, Mocoa

Laupäeva hommikuks on liiklus taastatud ning sõidame San Augustinisse tutvuma indiaani kultuuripärandiga – kivist skulptuurid ja hauakambrid.

Hommikukohvi ühe lahke pererahva kodus. Siin vistiti suuri norme toitlustamist pakkuvatele kohtadele ei ole või neid ei kontrollita. See siin on üks kehvemaid näiteid, samas on olemas  ilusaid ja suurepäraseid kohti J. Aga kohv on kohv – kehvemas kohas kehvem ja odavam ning paremas kohas maitsvam ja kallim.

Tutvume siin põhi väljapanekuga, aga kui soovid põhjalikult uurida, siis peab arvestama viie päevaga. Osade mälestiste juurde saab ainult hobusega, osade juurde jalgsi, enamus on siiski läbitav dziibiga. Turismiinfo kunn teab rääkida, et vähemalt sellel aastal oleme esimesed eestlased, aga egas ta ei mäleta ka eelmisest aastast kedagi J. Ilmaga veab – vahelduva pilvisusega.

Peale lõunat suund lõuna poole, lähipäevil peaksime olema Ecuadoris.

Õhtul jõudsime linna Mocoa, kus sai üle pika aja taas grillkana süüa vahelduseks saiakestele. Ma pole varem nii palju saiakesi söönud kui siin Kolumbias. Pagariärid on iga nurga peal, pakutakse saiakesi, torte, keekse ja õlis praetud pirukaid ja viimased on värsked ning valmivad sinu silme all.

R 27.01.12 Pitalito, sõidetud 20000km

Eile alustasime sõitu lõuna poole, tee kulgeb läbi mägede ja väljas on kuum. Linnast välja sõites sain aru, et see mis eile vaateplatvormilt sai nähtud oli vaid väike osa metropolist, Bogota on ikka mega suur.

Sõitmine on ilus, aga igav. Vaated on fantastilised, aga kinni pidada on raske. Vahest sõidad mõnest linnast läbi, kus käid kiirelt söömas või ostad puuvilju ning jälle edasi. Tänases vitamiinimenüüs on mangustiinid, mangod ja viinamarjad.

Kolumbias on rõõm tõdeda, et inimesed teavad Eestit. Eestit nimetades teatakse kohe – Eesti, Läti, Leedu J. Tundub, et siinne haridus on tunduvalt parem kui Kesk-Ameerika riikides.

Väga popp on piljard, selleks on eraldi saalid, söögikohtades on lauad ning igas vähegi suurema kodu varjualuse all on piljardilaud. Igas korralikus kodus on lisaks pügatud muru, haljastus – lilled, põõsad ja bassein.

Mul on veidi kehva olla ja kuni kella viieni pole ma just kõige parem reisikaaslane.

Järjekordne tõestus, et tee plaane palju tahad, aga ikkagi sinust mitte oleneval põhjusel sa sellest kinni pidada ei saa. Mõnikümmend km enne sihtpunkti on silla remont ja liiklus seisab ning pole ühtegi teist teed, mis viiks San Agustinisse. Asja lähemal uurimisel selgub, et heal juhul avatakse tee liikluseks alles keskööl, seega otsustame jääda Pitalitosse.

N 26.01.12 Bogota ja suund lõuna poole

Eile õhtul olin väsinud ja mõningad mõtted jäid kirja panemata. Kohvikus istudes tabasin ennast jälgimas kohalike mehi -  taipasin, et neis on minu jaoks mingi magnet – neis on stiili, väärikust, enesekindlust ja samas vaoshoitust. Neid pole muidugi palju, aga neid on! J

Suurlinnas liiklemisel on kindlasti vajalik GPS, meid aitab hetkel ipad oma lisadega. Paberil kaarti ei suuda lihtsalt jälgida, sest osa teid on suletud või muudetud ühesuunalisteks ja kui tipptunnil sind väljavalitud teelt kõrvale suunatakse on jama majas. Tehnika vidinad aga suunavad sind kohe õigele teele tagasi.

Kõik mis on keelatud on samas ka lubatud. Tänaval kus on hostel, milles peatume, on autode sissesõidu keeld, aga keset tänavat on tasuline parkla. Parklaid on üldse palju, tee äärde pargitud autosid on vähe. Võib-olla on selline kord, aga turvalisus on kindlasti tegur nr 1.

Kõrvaltänavas on kondiitriäri – toidupood – kohvik (3:1) ning on täitsa ok kui kondiiter küpsetab saiakesi, siis vahepeal müüb neid ja siis tuleb võtab klientidega koos pitsi kangemat, aga saiakesed on ülimalt head (saia osa hästi kollane).

Kõige tähtsam on ikkagi inimtegur – sõbralikud ja abivalmis inimesed kaaluvad 1000x üle luksuse ja mugavuse. Täna oli vaja saata minu puhkuse pikendamise dokumendid Eestisse ja kui eile õhtul arvasin, et leida Bogotas kontor, kus see kõik korda ajad on väga raske, siis täna tuli lahendus iseenesest. Kõige raskemaks osutus postkontori leidmine, mis saadab posti Euroopasse J.

Suurtel teedel autode vahel erineva nänni müüjad pole uudiseks, aga et müüakse ka lilli, see on midagi uut.

Saamaks ülevaadet kui suur umbes võiks olla Bogota sõidame raudteega üles 3200m kõrgusele, kust avaneb võimas vaatepilt. Alla saab köisraudteega.

Ülikoolid on üle mõistuse turvakontrolli all – pea iga saja meetri peale on politseinik koeraga nii väljaspool territooriumit kui ka sisehoovides. Kas need on pommi või narkokoerad võta saa kinni.

Kolumbias on lastel ühine koolivorm ja -dressid. Ilus on vaadata, et kantakse kampsunit, millel jookseb paremal küljel peenelt trikoloor.

Ei mäleta, kas juba kirjutasin siin sellest, aga palju on jalgrattureid ning aktiivselt mängitakse jalgpalli (nii naised kui mehed).

Ja kui te arvate, et ainult valged ja sinisilmsed naisturistid äratavad siin tähelepanu, siis te eksite, sest mees gringo EI JÄÄ kohalikel naistel mitte märkamata J J!