K, N 04. – 05.01.12 Panama kanal, shoppamine Multiplazas

Kolmapäev – Panama kanal, mis on vist üks suuremaid turismimageteid siin linnas. Kõik, mis on näha on originaal ja töötab juba 97 aastat. Enne seda töötasid 45000 inimest 10 aasta jooksul iga päev, et see grandioosne plaan ellu viia. Hetkel käivad tööd laiendamise ja süvendamise kallal, et veel suuremad laevad saaksid kanalit läbida. Uued lüüsid on plaanis avada aastal 2014.

Vee tasapindade vahe.

Väravad hakkavad avanema.

Väikesed vedurid veavad laeva läbi ühe lüüsi vahe, siis tasakaalustatakse vesi kahe lüüsi vahel ja laev veetakse järgmiste lüüs-väravate juurde.

Jalutuskäik väiksel turismi poolsaarel, kust on kaunis vaade linnale.

Casco Veijo – meenutab Havannat, väga palju vanu ilusaid hooneid, mis lagunevad. Rõõm on siiski näha, et on alustatud taastamise ja restaureerimisega. Seda linnaosa ümbritseb geto, palju turismipolitseid, keegi neist ei liigu üksi vaid kolme kaupa. Üks kunstnikuhing kingib mulle lille, selline žest teeb muidugi tuju heaks J!

Palavus väsitab, kuigi proovid jalutada varjulisel küljel ja süüa vahest jäätist ning juua jahutatud jooke – vajab eesti mees puhkust.

Panama Citys on kolm mega suurt kaubanduskeskust, kus veedame õhtul aega õnneks midagi ostmata. Jõulud ei taha veel kuidagi ära lõppeda.

Neljapäev – terve päev suures kaubamajas J. Kogu aeg kulub kahe tehnikavidina ostmiseks ja nende häälestamiseks. Ma pole reisi jooksul veel nii palju uhkeid dziipe ja porchesid näinud kui siin parklas.

Panama Citys käiakse jalgsi vähe. Peamine liikumismoodus on autoga, siis busside ja taksodega ning jalgsi käivad vaesed turistid J. Kui küsid teed kohta, mis on paari km kaugusel, siis esiteks soovitatakse võtta kohe takso, sest see on ju kaugel ja kuna nad ise jalgsi ei käi, siis pakuvad, et selle distantsi läbimiseks kulub tund või isegi rohkem.

E, T 02.-03.01.12 Panama City

Esmaspäev  - sõit Panama Citysse. Õnneks on ilma vahelduva pilvisusega, seega pole kõige hullemad 600km J. Ennem Panama Cityt on esiteks meeletu ummik, siis palju ekslemist, väsimus, veidi pinget õhus, aga  keskööks oleme linnas. Pargime lennujaama juures, kust peaks homme  olema kiire sõit politsei jaoskonda, et vormistada dokumendid, mis lubaksid auto maalt välja saata.

Teisipäev – kella 8.30-st hakkavad erinevad asjaajamised ja 16.30-ks on kõik vajalik tehtud. Politsei jaoskondades on kord karm – meestel pikk püks jalas, naistel õlad kaetud ja plätudega kedagi sisse ei lasta – inimesed peavad olema viisakalt riietatud. Õhtul sõidame linnas ringi ja otsime taskukohast ööbimist. Selgub, et kõige parem on ikka VÄÄNis kui leida koht, kus saab ennast pesta. Panama City on kuum, niiske ja tuuline linn. Ümberringi on palju ehitamist ja kui tuul tõstab tolmu üles, siis kõik see on su niiskel ihul.  Kui pesta pole saanud, siis heale unele pole lootuski J.

Elul linnas on oma plussid aja miinused. Plussideks on internet ja kõige saadavus, aga miinusteks minu jaoks – autoga liigeldes eriti kohalikesse sööklatesse ei satu ja söön juba mitmendat päeva rämpstoitu;

jalgsi liikumine on kahanenud miinimumini; linnas on rajoone, kuhu turistidel pole soovitatud minna ning eriti öisel ajal, seega veel hoolikamalt tuleb valida ööbimise kohta; veevarude täiendamine ja oskus kulutada raha, sest pakkumine on ju nii suur J!

Poisid politsei maja taga mänguhoos. Algul olid väga häbelikud, aga pärast käisid järgimööda auto juures pilte vaatamas ja soovisid endast personaalseid võtteid J. Mul läks Andrese ootamine lõbusamalt ning neil oli pilte vaadates ja ennast seal ära tundes väga põnev.

P 01.01.12 Boquete

Olen hommikul esimesena üleval ning hiilin vaikselt rõdule, et tõmmata kopsudesse suur sõõm mägiõhku ja kuulata vee vulinat. Soovin endale aasta esimesel päeval kõike ilusat ning jään ootama, millal Andres üles tõuseb. Vihm on järgi jäänud, päike paistab kuid endiselt on jahe ja tuuline.

Andres suudab ennast kümne paiku üles ajada, aga enesetunne on tal endiselt kehva. Läheme välja ja selgub, et söögikohad tehakse aasta esimesel päeval lahti alles kella üheteistkümnest, uitame niisama ja teeme aega parajaks.  Peale varajast lõunasööki kohalikus sööklas Andrese enesetunne ikka veel ei parane ja ta viskab uuesti pikali.

Andres peale söögipalve lugemist hakkab nautima aasta esimest söögikorda J.

Kella kolmest läheme väiksele  tuurile. Mööda mägiteid Baru vulkaani jalami suunas – kohvifarmid, sõbralikud küla elanikud, ilusad villad mägedes ja vikerkaar ning iluaed, mis asub luksusvillade rajoonis, aga on avatud külastamiseks.

Kuna on suurenenud lugejaskond, kes elab Andrese reisile kaasa, siis aasta esimesel päeval ka natuke rohkem pilte temast :)!

On aasta esimene päev ja väga paljud pole veel kaineks saanud - kes magab tänaval ja kes kakleb. Astume korraks sisse ka kohaliku baari, aga veel kiiremini tuleme sealt välja J. Õhtul hakkab uuesti tugevamini sadama ja tagasi hotelli.

L 31.12.12 tere Panama ja saabub aasta 2012

Varakult üles, perenaise tänamine ja suund Panama poole. Õhus on tunda Andresele omast närvilisust, mis tabab teda alati enne uue riigipiiri ületamist. Aasta viimane päev algab suurema vaikusega.

Sõit mägedest alla on imeline ja silub veidi hommikust pinget J.

10.30 oleme Panama piiril ja nüüd tuleb olla eriti ettevaatlik. Andres on palju lugenud piiril töötavate erinevate ametnike lohakusest dokumentide täitmisel. Isegi väike tähe või numbri viga võib saada takistuseks auto ülesaatmisel Panamast Kolumbiasse. Statistika pidavat olema kümne vormistatud dokumendi kohta on kaheksal tehtud mingit sorti apsakas.  Piiriületamise skeem on sama – Andres jookseb ja toimetab ning mina valvan autot. Kahel korral tehaksegi dokumentides vead sisse ja need tuleb uuesti teha. Vaatamata sellele on piir ületatud 1,5 tunniga.

Tundub, et Panamas on veel palavam kui Costa Ricas ning seda leevendada aitab vaid peatus supermarketis.  Teeme peatuse linnas David, kus võtame veidi aja maha – käime lõunatamas, sööme jäätist, joome kohvi kenas raamatupoes ja põikame sisse mõnda riiete poodi, et olla kursis hetke moega J.  Panamas on kõik väga odav! Teed on head , aga asulate märgistamine ning sildid kust kuhu saab puuduvad L. Natuke ekslemist ning olemegi teel väikesesse linnakesse mägedes Boquete, kus plaanime vana aasta ära saata ja uue aasta vastu võtta.

Hämmastav kui palju muudavad mäed ilmastiku. Davidis on kindlasti üle 30 kraadi sooja, siis kuskil 15km pärast on lühikese varrukaga pluusiga jahe, puhub vinge tuul, tibutab ja näed imelist vaatepilti – ühel pool teed mägedes tormab ja taevas on potisinine, teisel pool paistab päike ja keskel on vikerkaar, mis on nii suur ja erksate värvidega, et auto auto järgi jäävad tee ääres seisma pildistamaks seda ilu. 40km pärast sihtkohas on tüüpiline sügisene ilm – hämar, tuuline, jahe ja tibutab vihma – väiksemat sorti torm J.

Boquete on äärmiselt armas kohake! Silma jäävad kohalikud naised, kes kannavad kas pidu riideid või on need rahvariided.

Andres tunneb ennast väga kehvasti ja viskab pikali, et aastavahetuse peoks olla enam-vähem. Enne keskööd välja minnes selgub, et siin on aastavahetuse tähistamine hoopiski teist moodi kui meie oleme harjunud. On küll kuusk keskväljakul, aga pole rahvast; kõik baarid ja restoranid on suletud; tänavatel üksikud inimesed ja väga vaikne. Vihm on hetkel õnneks  järgi jäänud. Kell 00.00 oleme jõudnud kiriku juurde ja algab kaunis kellamäng ning ilutulestik….. Boquete on koht orus ja see kui ilus on tulesäras taevas on raske edasi anda. Üle poole tunni on 360 kraadi raadiuses üks ilutulesti teise järgi. Seisad ja vaatad ning mitte üks mõte ei mahu pähe, sest oled ümbritsevast lummatud.

Kõikide soovitud soovide täitumist uuel aastal! Kalli-kalli J

Andres soovib omalt poolt kõigile pikka eluiga, et saaks rohkem reisida!

N, R 29.-30.12.11 hüvasti Adelante, Boruca indiaanlased ja Buenas Aires

Lõuna paiku sünnib kiirotsus, et täna liigume edasi.  Hüvastijätud, kallistused ja lubadused pidada FB sidet.

Taas ratastel ja suunaga mägedesse Boruca indiaanlaste juurde. Kuuldavasti pidi see hõim aastavahetust tähistama mitme päevase pidutsemisega. Kohale jõudes selgub tõde – oleme saabunud üks päev varem J.  Tutvumaks elu ja oluga jalutame natuke  - ülimalt sõbralik külarahvas, väga vaikne ning turvaline. Lisaks leiab Andres, et siin elavad maailma kõige rahulikumad ja stressivabamad inimesed.

Pidustused algavad reede südaööl vastu laupäeva, seega on meil veel terve päev tegeleda oma asjadega. Sõidame mägedest alla, et Buenas Aireses teha mõningatest vajalikest dokumentidest koopiaid. Hommikusöök – traditsiooniline kaerahelbepuder banaanidega ja tass kohvi - ananassi istanduse ääres, samas Andres teeb autole kiire ülevaatuse. VÄÄNiga on kõik korras, super! Juba Costa Ricas panin tähele, et elektri näidikud on kõik väljaspool maja ja prügikastid on maast üles tõstetud.

Tagasiteel mägedesse võtame peale kaks kohaliku kergendamaks nende jalavaeva – suure tee pealt mägedesse on 8km karmi tõusu. Autoga sõitsime 1 või 2 käiguga ja selleks kulus pool tundi.

Külas selgub, et kiriku ees magada pole mõtet, sest kõik pidulised hakkavad sealt mööda käima. Läheme suvalise maja juurde ja uurime, kus oleks sobilik ja hea VÄÄNiga parkida.  Uskumatult abivalmis peremees hakkas kohe probleemile lahendust otsima. Paarikümne minuti pärast saime loa parkida ja ööbida küla suurima baari baaridaami hoovis.

Enne suurt pidutsemist saab paariks tunniks pikali visatud ja kell pool üksteist asume teele külavanema majja. Pakutakse chichat  (kohalik maisi puskar ) ja tamalist  (banaanilehe sisse pandud riis lihaga), ka meie saama seda kõike mekkida. Vahva, et kohalikud huvituvad kust  pärit oleme ja tunnevad siirast heameelt, et oleme leidnud võimaluse neid külastada.

Pidu kestab 30.12-02.01 ja läbivaks teemaks on  - võideldakse hispaanlastest sissetungijate vastu, keda sümboliseerib pull. Kantakse maske, milledel on kaks eesmärki – kaitsevad nägu ja hirmutavad vaenlast. Käsitöökodades valmistataks ja müüakse kahte sorti maske - sõdalase nägu ja maske, mis sümboliseerivad tugevat seotust loodusega.

Pildistamiseks peab ostma loa ja mida uhkem ning suurem on fotoaparaat, seda kallim see on :)!

Boruca indiaanlastel on oma keel, mida püütakse säilitada õpetades seda koolides. Muide, turism on üks suuremaid motivaatoreid, et noored õpiksid, austaksid ja hoiaksid oma kultuuri.

Paari tunniga on enamus esinejatest maani täis ja tegevus muutub üsna kontrollimatuks J.

E, T, K 26.-27.-28.12.11 rutiin, Andres on tagasi

Esmaspäev möödub välja kujunenud rutiinis.

Teisipäeva hommikul võtan ennast kokku ja loon veidi elamises korda, sest tagasi saabub Andres J. Ta valib tagasisõiduks tee läbi mägede (4 h asemel kulub 6 h) ning ma ei jõua teda ära oodata.  Lähen randa jättes talle väikse tervituskaardi ja põhjaliku joonise kust ja kuidas mind vajadusel leida. Taaskohtumine poolel teel rannast hotelli ning Andrese poolt vaadatuna hotellist randa J. Jalutuskäik tagasi randa ning mõnus õhtune suplus kõrgetes tõusuvee lainetes, eriti veel põhjast ja külmast tulnud inimesele!

Möll ja muusika ei taha täna öösel kuidagi baaris vaibuda L. Andres, kes on lendamistest väsinud suudab selle tralli keskel maga jääda, aga mina enne 2 öösel uinuda ei suuda. Õnneks pole kuskile veel kiiret ja kui und on,  saab homme magada poole päevani.

Kolmapäeva enne lõunat jalutuskäik Ojochali külakeses. Alguses Andres veidi viriseb, et jalgsi ja kõik tundub olevat nii kaugel, (eks just heaolust tulnud inimesele ongi algul lihtsa elu ja toimetamistega raske harjuda J) aga lõpuks kui poest jäätise ostame on elu jälle magnifico J.

Kolime toast nr 3 tuppa nr 1. Peale lõunat Uvitasse – Andres tegeleb töökojas VÄÄNi pisiremondiga ja mina saan seni küla suuremas toidupoes shoppamisega tegeleda J. Sööme hilise lõunasöögi kohalikus sööklas (soda) ja hotelli tagasi, sest taevas on täiesti pilve tõmmanud ja tibutab vihma.

Hakkabki korralikult sadama ja täna õhtul istume baaris lobisedes Jaana ja Mardiga ning personaliga. Hiljem lähme külla Erikule ja Maaritile – eestlased, kes elavad juba kuu aega siin hotellis, aga Andres pole siiani nendega veel tutvunud. Muidugi leitakse kohe ühine keel – Maariti sugulane elab Kanadas ning Erik ja Andres, kes on mõlemad tegelenud tõsiselt spordiga ja võistelnud Venemaa avarustes võivad sellel teemal vistiti lõputult rääkida J.

Teeme väikseid plaane, et uus aasta koos vastu võtta Panama Citys – vaatab , mis sellest välja tuleb.

Oma uude tuppa tagasi jõudes selgub, et suur oks on katusele kukkunud ning katusekivi katki teinud ja nüüd sajab vannitoas lahistades sisse.  Egas pimedas suure maruga ei saa midagi ette ka võtta, tuleb oodata kui vihm vähemaks jääb ja valgeks läheb. Ämbrid alla,  asjad põrandalt ära, suurem vesi uksest välja ning magama. Mõnus on magama jääda kui väljas sajab vihma ja tuul veidi vingub J.

Enne uinumist möödunud päevale  mõeldes taipan, et nende kuude jooksul on tekkinud teatud väljendid ja situatsioonid, mis ainult sulle ja su reisikaaslasele tähendavad midagi. Kui sa isegi proovid seda teistele seletada, siis nad ei mõista. Need pisikesed asjad ajavad sind taas ja taas nõnda naerma, et silmad märjad J.

P 25.12.12 päev eestlastega

Pühade hommik on nüüd juba tavapäraselt päikesepaisteline ja kuum ning tänu pisitoimetamistele enne lõunat hotelli varjust välja ei pääsegi J.

Teel randa pakuvad mulle küüti eestlased Mari ja Mihkel, kellega veedame mõnusad paar tundi Tortuga rannas. Niisama lobisedes selgub muidugi mitte kedagi enam üllatav tõsiasi, et meil on ühiseid tuttavaid ja tekib dialoog:

–        aaa, no miks ma siis ’Kallet või Mallet’ ei tea

–        kuidas tal läheb? Kui juhtud teda nägema, siis kindlasti tervita teda minu poolt!

–        no muidugi J .

Mulle see isiklikult meeldib, see tekitab tunde, et eestlased on üks sõbralik kogukond ja hoolivad üksteisest. Kaugel kodust eemal olles see tunne lausa mitmekordistub, vähemalt nii on lood minuga J.

Nii palju rahvast pole ma rannas kordagi näinud ja põhjus peitub selles, et kohalikel on kombeks pühade ajal käia peredega rannas pikniku pidamas. Tullakse jala ja autodega. Autod jäävad üksteise järel liiva kinni, aga see pole probleem - kui keegi märkab et teine on hädas või hädasolija annab häälega märku, siis kõik tulevad ja aitavad.

Kui ma siiani arvasin, et ticod rannas väga napilt ei riietu, siis olin ma täiesti eksinud. Tundub, et oma kurvikate kehade eksponeerimises pole midagi halba ning see annab ka meile tõuke jätta selga vaid üks riideese.

Õhtu lähenedes sõidame Dominicali sööma, kus on välja kujunenud üks söögikoht, kuhu taas tagasi kisub. Pakutakse tõsiselt head toitu ning suureks plussiks on inglise keelne menüü ja inglise keelt rääkiv personal, seega otsustamine - mis me siis täna tellime või ei tea, mis see võiks olla - jääb kõik ära J. Õigem oleks hoopis mul pingutada hispaania keelega, sest olen ju külaline siin maal!!! Tavaliselt mulle sellised üllatused (ei sina ega teenindaja oska ühist keelt, tellid midagi ja vaatad, mida head ja huvitavat tuuakse)  meeldivad, aga kui oled ühte kohta pikemalt pidama jäänud, siis tahaks iga kord midagi uut ja ka head süüa!  Täna jäime kõik valitud toitudega rahule :)