N, R 19.-20.01.12 suund sisemaa poole, Bucaramanga

Suurlinnast väljasõit võtab hea mitu tundi aega. Vanalinn oli Cartagenas kaunis, kõik mis jääb sellest väljapoole on mitte midagi ütlev või pigem isegi inetu. Liiklus on kohutav ja veel hullemaks teevad selle märgistamata ühesuunalised teed.

Äärelinnas tehakse VÄÄNile õlivahetus – 19000km on kohe-kohe täis saamas. Töösse suhtumine ja töö tegemine erineb radikaalselt lääne inimese omast ning selleks, et kõike vussi ei keerataks teeb Andres enamust tööst ja maksab ka veel selle eest - aga elu on siin selline ja kellele sa kurdad J.

Näide kohalikust parandamisest ja tuunimisest.

Üle tüki aja näeb nii palju prügi ja rämpsu tee ääres.

Sõita on päris ok, sest taevas on veidi pilvine ja mõlemal pool teed kasvavad puud, mis võtavad suurema päikese kinni.

Loodus – segu palmidest ja lehtpuudest – kõik on roheline. Kuhu ka ei vaataks, igal pool on karjamaad ja veised. Mäed ühel pool teed ja vesialad teisel pool ja kõikjal elavad inimesed.

Uudne, et bensiinijaamade juures pakutakse ka ööbimist. Pole täpselt aru saanud, kas see on kõik üks äri või keegi nutikas on saanud kokkuleppe ehitada motelli laadsed ööbimiskohad tanklate kõrvale. Vahemaad on pikad, max kiirus 80km-h, palju kurvilisi ja aeglaseid mägiteid ning alates seitsmest õhtul on kottpime – pikamaaautojuhid kasutavad seda võimalust siin maal väga ohtrasti.

Politseid ja sõjaväelisi relvastatud kontrollpunkte on palju – sõbralikud ja abivalmid.

Mida tuleb veel ära märkida, et juba alates Costa Ricast on meeste avalik pissimine nii popp, et Andres andis sellele rahvusspordi nimetuse.

Tagasi on vanad ajad – ööbimine bensiinijaamas ja ise kohvi keetmine (küll ilma pudruta, aga asi seegi). Hommikul tõsine jutuajamine teemal *Irina Raudsepp ja kell-aeg-aja efektiivne kasutamine* J. Vaevalt, et see mõjub, aga proovin ennast parandada.

Täna sattusime teele, kus oli remont pea iga paarikümne km tagant ja kõik päeva plaanid on kohe paigast ära. Juhul kui keegi seisab tee ääres ja näitab teile silti SIGA, siis ärge mõelge midagi halvasti – see lubab läbi sõita J.

Pildikesi külaelust.

Teedel on täiesti uudsed liiklusmärgid.

Just enne pimedat jõuame suurde linna Bucaramanga ja sellest läbi sõitmine on tõsine katsumus ja karmiks tegid selle mootorratturid, kes süstivad paremalt ja vasakult. Kui autode vahele jääb kas või üks meeter, siis juba pressivad läbi.

Mootorratturid kannavad helkurveste ja kiivreid ning tegijamatel on mõlemad tuunitud sama numbrimärgiga kui ratas J (võib-olla on see isegi kohustuslik, seda ma ei tea).

K 18.01.12 VÄÄN

Varakult peab jälle asjade ajamisega pele hakkama, et õhtul saaks sadamast VÄÄN kätte. Hommik ei hakka just kõige paremini – kohvikus saame mina, Andres ja teenindaja üksteisest täiest valesti aru ning kiirest-kergest hommikusöögist saab Andrese närvide proovilepanek.

Mul on muidugi hea ülbitseda, sest leppisime kokku, et mina täna niisama kaasas ei jõlgu vaid ravin veidi ennast ja siis teen mida süda ihkab. Andresel, aga on aja peale minek ning iga minut, mis tuleb planeeritust kauem oodata muudab teda aina vaiksemaks ning süngemaks. Lisaks sellele, selgub et meil pole enam kohaliku raha ning Andrese pangakaartidega millegipärast raha välja võtta ei saa, seega me peame veel koos minema ja leidma pangaautomaadi, et saaksin talle raha anda. Ja aeg aina jookseb J!!! Muidugi igavene tõde - kui kiire aeg mööda lasta, siis on jälle aega – töötas ka seekord. Kui plaanitud ajast oli juba pool tundi üle läinud, siis muutus ka Andres rahulikumaks ja otsustas häkkeritega oma äri lõpuni ajada. Raha käes, äri aetud ja siis taksosse, et saaks asju ajama minna.

Kui Põhja-Ameerikas mõõdetakse läbitavat maad sõidutundidega, siis siin rahaga, mis kulub punktist A punki B jõudmiseks. Küsimusele kui kaugel see asub, saad vastuse siit 10.000 raha kaugusel.

Mina lähen linna peale jalutama. Üksi jalutades on tunduvalt põnevam kui kahekesi. Kui sul on sinised silmad, heledad juuksed, seljas kleit ja peas kübar ja veidi kurvikamad kehavormid,  siis 101% võid kindel olla, et vähemalt korra igal tänaval keegi kõnetab sind, teeb mõne komplimendi või teeb mõne häälituse-žesti, et pälvida su tähelepanu J. Lõunaks on mul juba väga kehva olla, tulen hotelli tagasi, võtan tabletid ja magan head mitu tundi. Õhtul käin korra mere ääres jalutamas. Elu nagu elu ikka – kes tuleb kuskilt, kes läheb kuskile; kes ostab, kes müüb midagi ja kes müüb iseennast. Neid viimaseid on pimedas tänavatele palju tekkinud ning nad on suhteliselt pealetükkivad.

Andres jõuab õhtul tagasi veidi enne üheksat, vot nii kaua võtavad siin asjaajamised aega, aga VÄÄN on käes!

Täna hommikul ilmusid välja ka noored. Neil läks veidi kauem aega, kuna paat millega nad pidid tulema ei väljunudki. Mees ja naine, kes lubasid nad Kolumbiasse tuua olid üks öö enne väljasõitu tõsiselt tülli pööranud ja diilist kinnipidamine oli viimane, mis neid huvitas J L.

Saan vastuse ühelt ülemuselt, kes on nõus minu puhkuse pikendamisega, nüüd tuleb veel teise ülema vastus teada saada ja siis saab tagasilennu kuu aega edasi lükata. Ma väga loodan!!!

Viimane öö hotellis, mis oli hinna ja kvaliteedi suhtes ülimalt mõnus, ilus ja vaikne. Kõige parem wi-fi ühendus oli sellises nurgas ja täna toodi kaunistuseks värsked lilled.

E, T 16. – 17.01.12 ikka veel Cartagenas VÄÄNi ootamas

Noortest ei ole veel kippu ega kõppu, konteineri asukohast ei tea midagi – lihtsalt oleme siin ja ootame, et olukord hakkaks kuskilt otsast hargnema.

Merehaigusest pole täielikult toibunud – pea on veidi uimane, väsib ruttu ja vahest on tunne, et pea käib ringi või maa kõigub. Loodetavasti homseks või ülehomseks on see möödas, äkki on vaja lihtsalt korralikult välja magada ja vitamiine süüa. Juhul kui see ei aita peab apteeki minema ja midagi üldturgutavat ostma.

Natukene saab väljas jalutatud, kohaliku turgu külastatud – koht kust saab kõike ja kõik tunnevad kõiki. Andres tutvub kohalike häkkeritega, et saada endale üks vajalik programm J. Eks näe kuidas äri edasi läheb, aga algus on paljutõotav.

Täna ühes kaubanduskeskuses kuuleme soome keelt, päris imelik oli.

Teisipäeva hommikul hea uudis, VÄÄN on Kolumbias ja täna saab hakata vormistama dokumente, et homme meie kallis kodu jälle oma valdusesse saada J. Täna kavas kaks asjaajamist – kohaliku interneti sim kaardi ostmine ja häälestamine ning auto paberite vormistamine.  

Taas tuleb ennast panna viisakalt riidesse ja seekord saame kasutada aksessuaaridena juba ka kaabusid J. 

Kõik protseduurid võtavad väga-väga kohutavalt palju aega ning sellest on hirmus raske aru saada. Täna kui ma olin ennem lõunat niisama oodanud 2h ja õhtul 4h, siis panin enda jaoks asjad paika – kui minust on kasu, siis liigun Andresega kaasa ja näen kuhu aeg kaob või olen hoopis hotellis või kaubanduskeskuses või kus iganes, aga niisama passimine kuskil sissepääsu ukse juures on NÕME!!! Eks Andrese jaoks on see paberimajandus samuti tobe, aga ta on vähemalt asja sees ja aeg liigub tema jaoks hoopis teisel tasandil.

Nende ootamistega on õhkkonditsioneerid, mis on keeratud külma õhku selga puhuma, mulle aina vähem meeldima hakanud ja õues ei saa ka olla  - päike ja 35 kraadi . Ühesõnaga olen väsinud ja tahan jonnida J.

Auto kättesaamine on tõsine töö, konteinerialale sisenedes tuleb kanda kiivrit ja ohutusvesti, mis anti ööseks koju kaasa, sest homme läheb neid jälle vaja.

Täna saatsin ülemustele taotlus-palvekirja, et võimalusel saaksin oma puhkust kuu aja võrra pikendada. Veebruar on kohe-kohe käes ja ma pole Lõuna-Ameerika esimesest riigist kaugemale jõudnudki. Head sõbrad ja lähedased hoidke palun mulle pöialt, et taotlus saaks positiivse vastuse! J

P 15.01.12 Cartagena

Kõik reisijad elus, terved ja rõõmsameelsed J. Väikse paadiga tuuakse meid maale ning lepime kokku, et kohtume taas õhtul kell seitse saamaks kätte passid. Taas huvitav seik, et kapten vormistas meid Panamast välja ja Kolumbiasse sisse, mitte üks ametnik meid ei näinud vaid lihtsalt kuskil pandi templid ja kõik. See pani mind mõtlema - kas kõik on nõnda ausad või mööda merd liikumist kontrollitakse pisteliselt või ei kontrollita üldse???

Enamus meie reisiseltskonnast saab hotellidesse ühel tänaval. USA dollarit siin ei tunnistata, kaardimakseid saab teha enamus kohtades.

Päev möödub Cartagena vanalinnas jalutades – ilus, puhas, värviline ja palju turiste. Esimene käik oli poodi jogurtit ja puuvilju ostma, sest tablettidest ning ohtrast riisi söömisest merel pole kõht paar päeva korralikult läbi käinud. Kui mõnus on juua head kohvi kui oled sellest pea terve nädala unistanud J!

Panamas suutsime vastu panna kiusatusele osta endale kaabud, siis nüüd hakkab Andres kauplema ning kui hind on langenud kolm korda on meil mõlemad uued peakatted.

Meeldiv üllatus – jalutades asume sisse ühe hotelli sisehoovi ja keda me seal näeme – Erik. Me küll teadsime, et neil on plaan tulla Kolumbiasse, aga just sel ajal samas linnas ning kõrval tänavas ja et just selle hotelli sisehoovi sisse astusime, see ikkagi on super! Maarit, kes ennast veidi kehvasti tunneb tuleb ka alla ja saame tükk aega lobiseda ning muljetada. Nemad plaanivad ülehomme tagasi Panamasse minna, seal veidi ringi tuuritada ja tagasi Costa Ricasse.

Meie jääme konteinerit autoga ja noori, kes tulevad veel väiksema paadiga kui meie (s.t nende seilamine on tõenäoliselt veel rängem kui meil) ootama.

K, N, R, L 11.-12.-13.-14.01.12 merel

Vastu hommikut jääb laev saarte varju ankrusse ja kõigi enesetunne paraneb. Peale kahte hommikusööki (kell 7 ja 10) seilame veidi edasi ja teeme peatuse Kuna indiaanlaste juures, kes elavad väikestel saartel. Saarel, kus meie käisime elab 80 inimest. Saare külastamiseks peab esmalt külavanema käest nõusoleku saama ja muidugi loodavad enamus neist midagi sulle siis maha müüa - kas käsitööd, midagi söödavat või lubavad pildistada - uno foto one dollar (meie pildistasime, aga ei maksnud).

Lapsed.

Elu kohutavam kontsert  - siga karjus ja papagoi üritas seda hääl järgi teha :). Lastel on mänguasjadeks - kassipojad, kilpkonnad, papagoid...... nukkusid ja mänguautosid ei näinud (v.a see suur pehme kaisukoer).

Jaht sõidab natukene edasi ja siis ujumine ning snorkeldamine. Meri on vaikne, sest liigume saarte vahel. Siin on 370 saart, seega kui tutvuda iga päev ühe saarega jääb ikka ühest aastast väheseks J. Igal saarel muidugi elu ei ole, kuid eranditult on iga selline saar kui postkaardilt välja lõigatud - valge liiv, palmipuud, erksinine vesi. Snorkeldame ühe madalikule jooksnud laeva vraki juures, mis on seal juba tükk aega olnud, sest vetikad ja kalad on selle kenasti omaks võtnud ja pakuvad meile nüüd silmailu. Saarte vahel mitmes kohas on näha kas karidele või madalikule jooksnud laevu ja jahte, kõige värskem jaht on karil olnud kaks nädalat.

Enne päikeseloojangut jääme ankrusse PARADIISI – silmaga nähtavad oma kümme asustamata saart, neljale neist saab ujuda. Siin oleme  kaks ööd ja päeva.

Meie jaht Card Wild.

Enam ei loksuta, kõik reisijad on peaaegu merehaigusest toibunud ja happyd. Õhtul ujume neist kahele ja Andres leiab, et see kõik on nii ilus ja ehe, et polegi just kui reaalsus J. Vesi on väga-väga soe ja ei ole ühtegi vereimejast putukat!

Neljapäev vedeleme laevas, ujume, snorkeldame, õhtul on pidulik söömaaeg mereandidega (kapteni ise valmistab).

Reede hommikul kümnest purjed üles ja Kolumbia poole teele – sellest saab alguse kahe päevane õudus J. Enamus reisijatest jääb jälle merehaigeks. Mina ja Andres lihtsalt vegeteerime 42h voodis – võtame vahelduva eduga tablette ja lamame ning magame. Mul pole kõige hullem olla, sest saan üleval ja söögi järgi käia, aga Andres saab ainult lamada ja häda pärast wc-d külastada. Öösel läheb loksumine päris hulluks ja ei aita muud kui võtan topelt annuse rohtu ja jään raskelt magama. Hommikul ärgates on kõik nii vaikne ja mõnus, oleme jõudnud Cartagenasse. Tere Kolumbia!!!