Olen korraks üleval kelle 4
paiku, siis magan veel kella 7 ja siis tunnen, et olen end välja maganud.
Toanaaber magab veel, võtan fotoka ja hiilin õue promenaadile jalutama. Kell
seitse on siin vilgas tegevus, kõik tegelevad spordiga ja siin nad siis on,
härrad kes kunagi sümboliseerisid mulle ameeriklasi - vanahärrad šortsides valgete
sokkide ja tossudega J. Tegelikult liigutavad ennast kõik – noored vanad,
valged mustad, kohalikud turistid. Inimesed jooksevad promenaadil, rannaliivas,
mõni annab lisakoormust hantlitega ja mõned on tulnud lihtsalt pingikesele
värsket õhku hingama. Kõik on lubatud ja kõik on hea, paljud teretavad ja
naeratavad. Traktor rullib rannal liiva.
Rannatuul on endiselt jahe. Kella
8 paiku tuleb päike pilve tagant välja ja kohe hakkab palav. Paljud söögikohad
tehakse lahti juba kella 7-st, aga mõtlen, et joon hoopis tassikese kohvi
hosteli vastuvõtus ja ootan Andrese ära ning siis koos sööma minna. Kella 9
paiku helistabki Andres, et on 150km kaugusel ja paari tunni pärast peaks olema
kohal.
Andres saabubki ja nagu alati on
tal miljon asja käsil, seega ta saab kasutada siinset neti ühendust, teha
vajalikud kõned ning saamegi minna sööma ja edasi Miami suunas. Teeme väikese
jalutuskäigu promenaadil ja sööme itaalia restoranis. Promenaadile on
paigutatud väikene lava ja istepingid ning inimesed naudivad elavat muusikat ja
rahvas tantsib, igaüks nii nagu oskab – kes paaris, kes üksi, kes aeglasemalt,
kes kiiremini – peaasi, et on hea olla. No, teeme meiegi paar keerutust J.
Sõidame järgi Mailisele, kes on
Andrese hea sõber ja kelle juures Torontos ma elasin enne eelmisele ameerika
reisile minekut. Tal on siin väike kinnisvara ja ta on lahkel nõus seda meile
kasutusse andma. Mailis ise on enamuse ajast sõbranna pool, kes vajab seoses
vanusega veidi abistamist.
Mailis peale võetud, sõidame alla
lõuna poole Miamisse. Kohale jõudes läheme meie linna, et Andres saaks kohaliku
interneti kaardi osta ja pärast paari poodi külastada. Mailis jääb korterit
koristama. Kuna ta käib siin ainult mõned korrad aastas, siis ta tahab suurema
tolmu ära võtta ja veidi jõulumeeleolu luua. Teiseks on Miamis tobe seadus, et
oma kinnisvara ei tohi välja rentida alla kolme kuu ning külalised võivad sinu elamises
olla ainult koos omanikuga või tema abikaasa või lastega. Kui sa seda seadust ei jälgi, siis mõni *hea ja
tähelepanelik naaber* võib asja kohtusse anda.
Interneti kaardi ostuga läks kõik alguses libedalt, aga kui oli möödas
pool tundi ja ühendust polnud veel
toimunud, tundus asi kahtlasena, aga ikkagi püsis veel lootus, et läheb
lihtsalt kauem aega. Aja sisustasime autoga pesulas käimisega ja shoppamisega.
Nii palju kui pesulaid, nii palju on ka erinevaid hinnakirju, peatee ääres
maksis käsipesu 27,- ja mõni miil edasi 12,-, millest Andres veel kaks dollarit
alla kauples. Mulle tegelikult selline asi päris meeldib, et praktiliselt igal poole on
kauplemise võimalus, kõik oleneb sinu veenmisoskusest J, õnneks Andresel seda
jätkub. Suures kaubanduskeskuses proovisin mõnda kleiti ja suure tõenäosusega
lähen ja ostan homme ühe ära. Miks ma kohe ei ostnud, sest jäin Andrest
kuulama, see ju alles esimene pood, et neid tuleb ju veel. Mailis kogenud
naisterahvana, aga õhutas õhtul, et osta tuleb kohe, sest isegi ühe keti poed
müüvad erinevaid asju. Nüüd siis kõige tähtsam, neti ikka veel ei ole ja läheme
sinna poodi tagasi ning selgub karm tõe, et Andrese telefon on lukus ja seda
kaarti vastu ei võta. Kuigi oli ta hiljuti lasknud luku maha võtta, siis nüüd
selgus, et mehed kes seda tegid, olid teinud praaki, ometigi tegi ta seda
Kanadas telefonide esinduspoes. Õnneks olukord lahenes sellega, et ta sai
interneti kaardi i-padi jaoks.
Õhtusöögilauas teeme plaane, mida
nende kahe nädala jooksul tasub ja jõuab külastada. Kuna nii Mailis kui Andres
on korduvalt Florida lõunaosas reisinud, siis saame paari tunniga kondikava paika.
No comments:
Post a Comment