Hommikul ärkan mõnusa teadmisega,
et olen saanud 4-5 tundi magada. Magasin sellist und, et ei mäleta midagi ja
see möödus hetkega. Kui pea 2 ööpäeva oled magamata, siis enesetunne on
suhteliselt kehv. Ikka on mul külm, uskumatu.
Hommikul 7 paiku on väljas valge,
olen veidi internetis, et uurida kuidas ma saan oma hotell, saan mõned laused
Ele-Riinuga vahetada ja tunnen, kuidas ma ei taha reisida üksi ja endiselt
imestan, miks on mul jälle kaasas selline koorem – kohver igaks elujuhtumiks J.
Lisaks sellele, hakkan tajuma, et nuti telefoni omamine teeks mu elu veidikene
lihtsamaks. Pean tunnistama, et on aeg vanadest asjadest lahti lasta ja eluga
edasi minna J
J
Ilma inglise keele oskuseta,
oleks ikka väga-väga raske, õnneks minu keskmisest algtasemest hetkel piisab.
Inimesed on enamasti nõus sind abistama, aga nad räägivad väga kiiresti ja mu
ajurakukesed pingutavad 110% ette J.
2x lähen vale bussi peale, bussijuhid
seletavad kannatlikult, naeratan ja jään taas peatusesse ootama. Nimelt on
oluline, et bussi number oleks õige kui ka suund, selle viimase mõistmine
võttis mul veidi aega. Kolmandal korral saan õigele bussile ja õigel suunal,
aga siis sõidan peatusest mööda. Mis sel bussijuhil üle jääb, peab terve ring
ära tegema ja siis mind õiges kohas maha panema. Hea teada, bussisõidu raha
peab olema täpne, tagasi ei anta. 10 paiku on õues juba palav, puhub küll
tuuleke, aga talvest tulevale inimesele on kõik suurepärane. Bussi sisse
jalgratastega ei tulda, see kinnitatakse bussi ninasse, spets raami peale (see
jääb täpselt bussijuhi vaatevälja), saab panna 3 ratast.
Mulle tundub, et turisti jaoks on
esmakordsel kasutamisel ühistransport veidi keeruline – pole peatuste nimesid
ja pole sõidugraafikuid peatuse postide küljes ja arusaamine suundadest võtab
veidi aega. Peatustes on liiga palju rämpsu, haiseb uriini järgi ja kahtlased
isikud joovad kahtlaseid jooke, mis on peidetud paberkottidesse. Mõned istuvad
otse tänaval (bussipeatuse istekohad on kõik hõivatud), söövad midagi ja
ootavad bussi. Kui oled Eesti headusega harjunud, siis ümberharjumine võtab
veidikene aega! J
Veel üks tähelepanek, kuigi kõik
just kui kuulavad ja püüavad aidata, siis kumab läbi ka ükskõiksust – viimasele
bussijuhile ütlesin, et olen siin linnas uus ja palun las ütleb, millal mu
peatus tuleb, aga seda ei juhtunud. Seisan igaks juhuks kogu aeg bussijuhi
selja taga, et ma tal meelest ei läheks, aga sellest oli vähe kasu J.
Hea, et olin hommikul uurimustööd teinud ja nägin tuttavat tänava nimetus ja
kui buss oli juba peatusest lahkumas küsisin, egas see minu peatus pole, siis
kutt süüdimatult vastab, et on jah.
Hostelis *Hollywood Beach Hostel*
pean paar tundi ootama, sest olen jõudnud kohale kell 11, aga tuppa sisse saab
alles kella 3-st. räägin väsinud moel, et olen terve öö veetnud lennujaamas ja
mu väike näitemäng kannab edu ja saan tuppa juba 1 paiku. Lisaks toa
maksumusele peab sul olema ka käsiraha (50.-), mis hiljem peale toa vabastamist
sulle tagastatakse Veedan ühe öö dormis, mis tähendab ,et elad ühest toas mitme
võõra inimesega. Meie tuba on 6 voodikohaga, õnneks on lisaks minule siin
ainult üks tütarlaps.
Andres on 1500km kaugusel –
Kanadas olid teed olnud kohutavad (seosel suure lume ja tormidega), USA-s
paremad ja mida lõuna poole, seda paremaks lähevad.
Panen riided ära, võtan hostelist
jalgratta ja lähen ümbrust avastama. Sõidan mööda rannapromenaadi ja üritan
ammutada kõike seda uudsust. Inimesi on palju nii jalutamas, rattaga sõitmas
kui päevitamas. Päike, palmid, ookean ja mina – mu vahva puhkus on alanud J.
Peale rattasõitu üritan ka päikest võtta, aga pean vastu pool tundi, sest
ookeanilt tulev tuul on tugev ja minu jaoks liiga jahe. Lähen tuppa tagasi,
käin dušši all ja siis saabub rammestus. Kuigi ma pole täna midagi söönud ja
võiks arvata, et minu hea isu korras on viimane aeg mingi söögikoht otsida,
siis väsimus on nii suur, et heidan korraks pikali ja sinna ma jäängi. Kuskil
4-5 paiku teen esimese uinaku, siis 8 paiku sätin end ööunne.
No comments:
Post a Comment