K 14.03.12 Ushuaia

Peale Rio Grandet loodus muutub – künklikum, metsad, väiksed kosekesed. Ilm on ikka jahe, tuuline ja vihmane kuid vahest piilub välja ka päike.

Ushuaia – koht mida oleme oodanud kõik need viis kuud, aga sinna jõudes polegi mingeid ülevaid emotsioone. Teeme kohustuslikud pildid ja sõidame linna, et vaadata oma silmaga milline siis näeb välja ’’maailma lõpp’’. Kas tõesti see sõit on nii ära väsitanud ja täna on see päev, kus me üksteisega väga palju ei räägi, aga rõõm sellest päevast puudub. Linn on ilus ja eriti üllatuseks on kesklinn – poed, söögikohad, kasiinod ja turismi kohakesed, mis pakuvad erinevaid tuure ning palju-palju turiste üle kogu maailma. Selles kaunis linnas on kõik mega kallis! Pead valmis olema ilma pidevale muutumisele ja tuul on siinse elu lahutamatu osa.

Andres uurib võimalust ära käia Antarktikas ja info järgmine: viimane laev väljub 16.03, viimase hetke pileti saab kõige odavamalt umbes 4000 USA $-ga. Andresele kirjeldatakse reisi järgnevalt - meri on juba rahutu ning esimesed paar päeva oled voodi külge seotud ja oksendad, siis läheb juba paremaks J. Kuna Andres päris kehvasti talus 2-3m laineid, siis pole mõtet minna kõrgematele. Muidugi on võimalik Antarktikasse ka lennata või võtta tuur, kus üks ots on laevaga ja tagasi lennukiga, aga hetkel enam lennukid ei lenda, seega julged ja rahakad olge katsumusteks valmis.

Õhtul pakin asju ja tundub, et mahutan kogu oma majapidamise ära ja loodetavasti ülekilosid ei tule.

T 13.03.12 Argentiina – Tšiili – Argentiina

Esimese asjana hommikul ostame mulle piletid. Broneerides pileteid oli lennul Ushuaias Buenos Airesesse vaba ainult esimese klassi koht ja see tõstis tunduvalt piletite kogu maksumust. Täna ostes selgus, et tavaklassis on vabanenud üks koht ja ma sain selle endale. Hea kui vahest õnne ka on!

Ushuaiasse on jäänud 600km. Selleks, et sinna saada tuleb uuest Tšiilisse siseneda ja siis jälle Argentiinasse. Toimetused piiridel, mis võtavad aega, kuid samas on tehtud suhteliselt kiireks ja lihtsaks. Praamiga üle vee ja olemegi Tulemaal – Tierra del Fuego (maa, mida jagavad kaks riiki).

Ilm on jahe, pilvine ja vahelduva eduga sajab vihma. Tšiili poolel üle 100km väga kehvas olukorras teid, raputab korralikult, aga VÄÄN peab vapralt vastu.

Erinevaid linde on siin palju, linnuvaatlejatel oleks siin käed ja jalad tööd täis J.

Rio Grande – esimene suurem linn Argentiina poolel otse Atlandi ookeani kaldal, saabume õhtul kui on mõõn ja pildid vahustes lainetest saab ainult zoomides, uhked eramajad, kütus normaalse hinnaga, muu elu väga kallis, veeäärsele linnale iseloomulik vetikate ja soola lõhn.

Tundub, et mida allapoole me liigume, seda kallimaks lähevad asjad, aga eks see on ka loogiline kui mõelda kuidas ja millist teed pidi kõik siia jõuab :).

E 12.03.12 Patagoonia, Atlandi ookeani rannik

Eilne sõit pani VÄÄNile mõningad põntsud ja edasi sõita ei saa ennem kui Andres on autot veidi remontinud. Lisaks sellele, et Andres on hea juht, on ta ka suurepärane mehaanik! Kui kõik need korrad, mis ta ise autot on remontinud ümber arvestada remondikoja hindadesse, siis ma oleksin vist ammu kodus, sest raha oleks lihtsalt otsas J.

Linnas kohtame taas meie eilseid noori ja nemad on kohalike käest uurides nii palju targemad, et seda teed, kus me eile kinni jäime ei kasuta isegi kohalikud. Isegi ühistransport on ümber suunatud teistele teedele. Meil ikka tõsiselt vedas, et sealt eile öösel ise välja saime, äkki oleks seal praegugi, sest öö otsa sadas vihma ning teed tõenäoliselt muutusid iga tunniga aina hullemaks.

Argentiina keskmaal on hetkel kriis diiselküttega. Eile öösel õnnestus saada kütete limiteeritud summa eest, aga täna öeldi, et küte on otsas. Kõik mis on võimalik ära teha nüüd, siis tuleb seda ka teha, sest muidu on otsas või on kinni pandud…. :).

Tänaseks sõiduks valime eranditult kõik asfaltteed. Palju laipasid teedel, enamus jänesed ja rebased. Ilm on selginenud ja paistab päike. Jõuame Atlandi ookeani kaldale ning taas pilved ja sadu. Üks bensiinijaama töötaja räägib Andresele, et autodega turiste Euroopast liigub siin palju! J

Ööbime Rio Gallegos. Kesköö paiku kütet ostes avastab Andres, et kadunud on nii minu kui ka tema Visa kaardid – kas need on taskust välja kukkunud või suurest üleväsimusest kuskile jäetud, seda ei suuda kumbki meist meenutada. Õnneks on bensiinijaamas olemas internet ja saab kadunud kaardid blokeerida ning veenduda, et arved pole tühjaks tehtud. Enne reisile tulekut sai hulk erinevaid pangakaarte tehtud, nüüd on aeg need käiku lasta.

Homme hommikul proovime välja osta minu lennupiletid ja edasi Tulemaale. Nädala aja pärast olen kodus. Kas ma tahan juba tulla? – tegelikult ei, hea meelega uudistaks veel paar kuud Lõuna-Ameerikas ja siis oleksin valmis tulema. Viimane lõpp on läinud nii kiireks, et põhiliselt on olnud läbisõit ühest riigist teise. Tead, et paremal ja vasakul on asju ja kohti mida tahaks näha, aga pole aega, et sissepõikeid teha.

P 11.03.12 Patagoonia

Pool ööd madistasime Andrese kõhuhädadega, kella kolmest sai asja kontrolli alla ja magama.

Sõidame läbi linnakesest, mille peatänavat kaunistavad vanad vankrid ja põllutehnika. Pühapäeva hommik liigub siin kohas omas rütmis – mõni kauboi läheb hobu seljas ratsavõistlustele ja teine poodi õlle järele ja kes liigub kirikusse.

Täna sajab vihma ning on jahe. Maastik sama ja teed endiselt head, ainult ole mees ja anna gaasi. Kiirel sõidul on omad plussid ja miinused – kilomeetrid mööduvad märkamatult, aga kui on vaja lindudest–loomadest pilte teha, ei saa pidama. Aja neid vihma käes mööda poolkõrbe taga J.  Taimed on kõik teravad ja okkalised ning loomad kõik nii väledad, lindudest pole vaja rääkidagi – kaks tiivalööki ja läinud nad ongi, KAHJUKS!

Rio Mayo – ülevalt vaadates pea kõigil majadel on valge või roheline katus, üks peatänava kõvakattega, diislit ei ole, linna sissesõidu juures turismi infoga kõrvuti kahur. Ei saagi aru, kas me oleme oodatud või mitte J.

Perito Moreno – koht, kus on palju seljakotirändureid ja hääletajaid, kes on teel Lõuna-Argentiinasse. Vaatan neid ja mõtlen, et enam ise vist ei viitsiks nõnda bensiinijaamas istuda silt käes ja loota, et keegi võtab su peale. Vihma sajab, on külm, mõni oskab kohalike keelt, mõni mitte ning sa võid mõnda kohta jääda stoppama lausa päevadeks kui ühiskondlik transport ei liigu või raha napib. Palju oleme kohanud inimesi reisimas jalgrataste ja mootoratastega, ega neil kellelgi ei ole kerge. Selline viis reisimiseks nagu meil, et sul kodu kogu aeg olemas, on PARIM! Võtame peale ühe tüdruku Belgiast ja ühe poisi Saksamaalt, kes olid nädal tagasi reisides kohtunud ja nüüd liiguvad koos lõuna poole. Algab tee, mis oleks ääre pealt kõigile unistustele jõuda Ushuaiasse ja Iguazu joa juurde kriipsu peale tõmmanud.

Loodus on kollaste, rohelistes ja mustades toonides. Leiame tee äärest hiljuti põlenud VW, selline vaatepilt teeb Andrese meele kurvaks, sest keegi on kaotanud oma kodu.

Vahetpidamata sajab, kaob asfalt ja algavad teed, kus on remont. Võtame suuna El Calafate peale, et sealt minna vaatama Perito Moreno liustiku. Tšiilis ühed reisisellid näitasid meile sellest pilte – jumalikult kaunis. Kella kümne paiku oleme teel, kus vastu juba mitu tundi ei tule ühtegi autot, aga näeme silti, et hea teeni on jäänud kõigest 100km ringis. Saame sõita oma paarkümmend km, kui tee muutub nii poriseks ja libedaks, et on tunne nagu sõidaksid kiilasjääl. Sõidad ja VÄÄN lihtsalt vajub ära, Andres läheb välja, et asja uurida ning uskumatu, aga temalgi on püsti seismisega raskusi. Aga me ei jäta jonni ja aina edasi ja edasi kuni auto enam ei liigu, selline pori, et haakuvus pinnasega puudub absoluutselt. Siin me siis oleme – ei tea kus, kell hakkab lähenema keskööle, võõrad lapsed peal, kütus otsakorral ja pole õrna aimugi, kas töömehed homme hommikul tulevad sellele lõigule tööle või mitte. Mina omas mõtetes juba kujutasin ette, kuidas me siia mülkasse ööbima jääme ning hommikul päästeoperatsiooni käivitame. Andres ei anna alla ja kasutades edaspidi- ja tagurpidi käiku ning käsipidurit me roomame sealt välja! YES, YES, YES!!! Esimest korda selle reisi jooksul oleme sunnitud tagasi keerama ja raske südamega loobuma liustikust.

Viime lapsed lähimasse linna (Gobernador Gregores) ja jääme isegi sinna ööbima.

Jään magama mõtetega - jumal tänatud, et Andres on super autojuht ja kergesti alla ei anna! J

L 10.03.12 Patagoonia ja 30000km

Väiksed, mustad, kurjad putukad on tagasi L L L. Hommikusööki tehes närisid need sitikad meid mõlemaid halastamatult, õnneks teepuuõli võtab sügeluse ära, aga punased kupud jäävad veel mitmeks päevaks.

Esimesel päeval ookeani ääres kõrvetada saanud õlad ajavad tänaseks nahka maha.

Endiselt hea ja sirge asfalttee, aga midagi uut vaadata ei ole – tasandik, silmapiiril mäed, kidur taimestik ja kuumus. Täna sai 30 000km sõidetud!

Andresel teist päeva keerab sees, nii et hommikusööki ta ei puutunudki vaid suutis juua tassi kohvi ja süüa paar puuvilja. Lõunaks oli asi läinud nii hulluks, et oksendas mitu korda, kõht oli imelik ja nagu sellest kõigest oleks veel vähe, siis nõelas herilane või mesilane seljast. Muud ei jäänud üle kui Andres taha pikali ja mina rooli. Ei tea, kust need sumilased välja ilmusid, aga sain minagi oma sutsaka kätte. Hea, et meist kumbi pole allergiline!

Keset teed järjekordne kontrollpunkt ja seekord küsiti kas liha on :).

Loodus veidi muutub, ilmuvad esimesed puud ja metsatukad, millest osad on loodulikud kuid enamus siiski istutatud. Linnakestest läbi sõites, saab öelda: ilus, puhas, rahulik, majad puust – kivist – tellistest ja mõõdukas haljastus.

Siseneme Patagooniasse, mis esimese paari tunni jooksul jätab ilusa, võimsa ja kuningliku mulje. Siin on kõik koos: päike ja jahutav tuuleke, mäed, orud, järved ja jõed täis lõhet, valge liiv ja kõrbe taimestik, lehtpuud ja okaspuud ning kõik see on soojades – mahedates värvitoonides. Tegelikult liigume alal, mis on ühelt poolt Patagoonia ja teiselt poolt Lake District ning viimane seletabki rohke vee olemasolu. Teeme peatuse ka paari veekogu juures, aga vesi on külm, ujuma ei kutsu. Mingi aja möödudes metsad kaovad ja tuleb taas poolkõrb. Tuul lennutab peent liivatolmu, nõnda et kaugusesse vaadates tundub kõik udune.

El Bolson – armas, omas tempos kulgev, roosidega kaunistaud peatänav, 1-2x majad, poekesed ja siit linnakesest kütust võttes saame meeldiva üllatuse osaliseks – diisel on eelmise maakonnaga võrreldes TUNDUVALT odavam. Tee ääres jäävad silma omamoodi eramajad, mis on veidi asümmeetriliste akendega ja ehitusmaterjalidest on kokku sobitatud kivi, puit ja klaas.

Õhtul sõites arutame, arvutame ja mõõdame teid ning vahemaid, et õigeks ajaks Ushuaiasse jõuda. Sõidame pimedas, nii kaua kui jaksame.

R 09.03.12 San Rafael, Neuquen

Head odavad riigid on läbi saanud. Tšiili oli ümberharjutamiseks ja nüüd Argentiinas on taas menüüs enda tehtud kaerahelbepuder ja kohv. Mulle see meeldib, et ei pea tõustes kohe ette istuma ja kihutama vaid on tunnike aega tõusta-toimeteda-lobiseda ning siis liikumisse minna. Ma saan aru, et iga minutiga tiksub aeg meie kahjuks, aga ikkagi tunnike hommikul on mõnus.

Täna on reede ja üheksas ning on täpselt nädal aega, et jõuda Tulemaale, seega teed tuleb valida head ja võimalikult otsesed, et päevaga liikuda võimalikult palju. Terve nädal tuleb nüüd meeletut sõitmist.

Kuigi rahad hakkavad otsasaama, siis värskete puu- ja juurviljade pealt pole kokku hakanud veel hoidma. Seda enam, et proovime osta  kohalike farmerite toodang, mis on siinse päikese all küpsenud – tohutult mahlased ja magusad J.

Tee San Rafaeli ja General Alvearesse kulgeb mööda jõukat veinirajooni. Siin on elu nii hea, et ei pea isegi laus päikese all sõitma :). Istandused – viinamarijad, oliivid, puuviljad….. Sealt edasi tee Santa Isabeli mööda tasandikku, üksikud hõredad pilved ja kuumust üle 30 kraadi. Paras oleks päikest veidikene võtta, aga pole aega.

Sõidame sisse kaitsealale, ennem mida tehakse kontroll puuviljade olemasolu kohta ja pritsitakse mingi keemiaga autot. Ma jõuan veel keelumärki nähes ruttu puuviljad voodisse peita, lootes et sealt ei kontrollita. Aga mees oli nutikas – vaatas autosse ja kohe kergitas ka tekki, kuid mul oli kavalamalt peidetu, nii et hommikul ostetud puuviljadest me ilma ei jäänud J. Hämminguga jälgisime, kuidas sinna samasse kaitseala territooriumile veeti suure tünniga ära korjatud frukte. Ei saa aru!?

Neuquen  - uue maakonna keskus, suurlinn ja lähme uuele katsele, et saada interneti. Claro – üks telefoni ja neti sidet pakkuv firma, mille teenused me oleme juba mitmes riigis kasutanud ei ole siin riigis meie vastu eriti sõbralik J. Taas jäime veidikene hiljaks ja kesklinnas oleva kontori uksed suleti nina all. Ma ei tea, kas see on sellest, et hästi kaua on siin valge ja päike paistab ning unustad kella vaatamise, aga süstemaatiliselt toimub kõik viimasel minutil või mis hullem, jääb toimumata. Turvamees soovitas minna Zumbo kaubanduskeskusesse, aga kus me oskame võõras linnas seda otsida ja kell on ka palju… jne, ühesõnaga matsime juba lootuse maha. Linnas välja sõites suur keskus Jumbo ja uskumatu, aga nad hääldavadki jumbot zumboks J ning internet Andrese ipadile saab tehtud! Suurtes kaubanduskeskustes on eraldi wc lastele, selliste väikeste pottidega ja sama olen kohanud ka osades bensiinijaamades.

Õhtul peab meid kinni politsei (rutiinne kontroll) ja küsib passe, auto dokumente ja kindlustust, aga just viimast meil ei ole. Käiku läheb plaan B – Andres näitab passe, teeb juttu Eestist, näitab tolli dokumentatsiooni, küsib ööbimise kohta ning õnneks mehe mõtted lähevad mujale ja me pääseme läbi ilma kindlustust esitamata J.