N 23.02.12 Juliaca, Puno

Hommikul saabume kokkulepitud ajaks esindusse, aga meil palutakse pool tundi oodata, sest õiged inimesed pole veel tööle jõudnud. Ootame.

Auto võetakse sisse ja alates esimese poldi lahti keeramisest on Andres nõu ja jõuga poisil abis, et ta midagi tuksi ei keeraks või tegemata ei jätaks. Eelnevad kogemused remondikodades pole just kõige positiivsemad olnud, seega silm tuleb töömeestel kogu aeg peal hoida. Kella 11-ks on piduriklotsid taastatud ja rattad all ning sõidame edasi Punosse.

Puno – linn Titicaca järve ääres, populaarne turismikoht, minu jaoks linna pildis midagi uudset ei olnud, jalakäijate tänaval palju söögikohti ja turismiagentuure. Linnas jalutades kohtame noori, kellega tutvusime Ecuadoris. Sellistes turismilinnakestes tajud, kui palju inimesi tegelikult reisib ja siin ma mõtlen rohkem seljakotirändureid, kes võtavad pikemaks ajaks end igasugu kohustustest vabaks ja lihtsalt liiguvad oma unistuste suunas. Hotellides on ka muidugi rahvast, aga kuna ise oleme väga harvad külalised seal, siis nende kohta eriti sõna võtta ei oska. Seal peatuvad pigem max 2-3 nädalased turistid, kuid sedagi on vahva näha, et inimesed erinevas vanuses on valinud reisikohaks veidikene metsikumad maad J. Muidugi on ka selliseid, kes lendavad lennukiga näiteks Cuzcosse ja sealt teevad tuuri Machu Picchule ja Titicaca järve äärde ning arvavad, et on Peruud näinud. Kahjuks nad eksivad! Isegi meie pea kolme nädalasel siinviibimisel saime õrnalt nuusutada seda maad ning kõvasti üle poole jäi nägemata.

Väike Korea põrnikas, mis uuest peast maksab 10 000 USA $, 250cc, max kiirus 80km/h ja kütuse kulu 5l ja 4 inimesele.

Kõhuhädadest oleme peaaegu lahti saanud, nüüd siis nohu ja köha ning Andres on päris hädas, ilma rohtudeta on tal enesetunne üsna sant.

Homseks panime ennast kirja päevasele väljasõidule Titicaca järve ujuvatele saartele ja ühele päris saarele.

K 22.02.12 Juliaca

Hommikul alustame sõitu Titicaca järve suunas.

Tehes ühe jõe kaldal hommikukohvi kohtame oma uusi sõpru USA-st – Jim ja Cindy. Ütlemata toredad inimesed, kes reisivad hetkel Peruus ja on samuti minemas Boliiviasse. Saime nendega tuttavaks Cuzcos hotellis, siis kohtasime neid Matcu Picchul ja nüüd x kohas. Leppisime kokku, kui juhuse tahtel saame kokku ka Punos, siis lähme koos õhtustama J.

Teel elame kaasa mikrobussi päästeoperatsioonile, mis lõppes edukalt ja inimohvriteta.

Pidureid ei ole, täitsa lõpp! Andres vaatab olukorra üle ja otsustab, et sõidame kuskile tasasemale ja kõvemale pinnale ning ta uurib viga edasi. Kui kõik rattad on alt ära võetud selgub tõde – piduriklotsid on lihtsalt ära kulunud ja ühte esimest pole üldse ollagi. Suurema linnani jääb veidi üle kümne kilomeetri ja sõidame sinna abi otsima. Juliaca on suur koht (üle 220000 in) ja võib-olla on isegi VW esindus. Linna sisse saades mõistame, et ise me siit küll mitte kui midagi üles ei leia J. Kasutades käsipidurit jõuame linna teise otsa. Ühest remondikojast juhatatakse esindustöökodadesse ja NISSANI esinduses lubatakse VÄÄN homme üle vaadata ja pidurid võimalusel taastada.

Ida poolt tulevad potisinised pilved, vihm, äike ja külm tuul ning üritame leida varjualust, kus ööbida. Sobiv koht on ühes bensiinijaamas ja perenaine lubab meil sinna ööseks jääda.

Üle pika aja käime linnas kana söömas, mõlemad oma portsu ära süüa ei jaksa, aga paistab, et kõige suurem vastikus selle linnu vastu hakkab mööda minema J.

T 21.02.12 Machu Picchu

Äratus enne kelle kuute, sest on vaja osta pilet 6.40 väljuvale rongile. Paistab, et meie eilne ebaõnn jätkub, sest piletimüügi süsteem ei tööta ja plaanitud rongile me ei saa. Mees kassas helistab kuskile, ajab mingeid asju ja 45min jooksul suudab ta väljastada kaks käsitsi vormistatud piletit inimestele, kes olid järjekorras enne meid. Lähme järgmise firma kassasse, seal laabub piletite ost viperusteta ja võtame kohe edasi-tagasi pileti, et tagasisaamine oleks kindel.

Pool tundi sõitu ja läheb katki rong! Peale kahte tundi ootamist tuleb kolmanda firma rong, mille taha on spetsiaalselt haagitud üks lisa vagun, millesse me kõik kribinal-krabinal üle kolime. Aguas Calienteses mäe pileteid ostes saadab meid lõpuks õnn – saame tänase päeva kolmest viimasest piletist kaks endale.

Machu Picchu, see on muidugi võimas koht, aga mitte just selline, et sunniks kõike muud unustama. Müstiliseks , aukartust tekitavaks teevad selle koha minu jaoks asukoht ja ajalugu.

Mida kõrgemalt seda vaatad, seda võimsamana kogu kompleks tundub – ehk tajud, siis tervikut või näed paremini mäge, mis on üks osa MP ja vaadates meenutab inimese nägu ning lisab oma salapära või mida kõrgemale tõused, seda vähem jääb ruumi muudele mõtetele ja kogu teadvus on suunatud MP-le…….

Lisaks kahejalgsetele on MP ka neljajalgseid külalisi :).

Tuleb arvestada, et siin ära käimine on rahaliselt kulukas, aga ikkagi seda väärt J. Enne ära minekut saad soovi korral endale passi ka MP templi koos külastamise kuupäevaga.

Paar huvitavat fakti giidi jutust. Miks valiti just see mägi, aga mitte mingi teine? Ainsana ümbritsevatest mägedest on sellel tipu lähedal mageveeallikas. Mägi, see tähendab valgust, mis on ülimalt oluline, et saaks kasvatada põllukultuure. Kõik mäed on graniidist ning mullakiht on seal olematu, seega kogu terrasspõldude jaoks vajaminev muld toodi kaugemalt orgudest – meeletu inimtöö!!! Hea, et ehitusmaterjal oli kohe mäe otsast võtta.

Peab veel lisama, et ilmaga meil tohutult vedas. Terve päev paistis päike ja kui oli aeg hakata tagasi minema, siis vaid korraks tibutas. Tagasisõit läks kenasti, sõime kõhu kõrvitsa-kartulipüree suppi täis ja magama.

P, E 19.-20.02.12 Cuzco ja Urubamba, Ollantaytambo

Täna kuuleme veidi ebameeldivat uudist, et seoses igapäevaste vihmadega on Machu Picchu ohtlik ja võib juhtuda, et on mõningatel päevadel olenevalt ilmast külastamiseks suletud. Õnneks ei saja päevade kaupa, vaid 3x päevas – enne lõunat tunnikese, peale lõunat üks korralik sahmakas ja enne pimedaks minekut (seitsme paiku) veidi rohkem.

Avalik pissimine on endiselt populaarne, ennem olime näinud seda mehi tegemas ja siis eile nägime keset vanalinna kükitavat naist. Vanalinna kitsastel tänavatel on kohutav pissihais ja kui midagi mööda tänavat alla voolab, siis igaks juhuks sisse ei astu, äkki ei olegi vesi J. Astusime siis ühte suveniiripoodi ja mis me näeme, müüa seljaga ja pissib pudelisse, kas siis on nii tähtis äri, et ei saa hetkeks äragi minna või pole majas WC. Igal juhul me ootasime kui ta oli omadega valmis, siis keeras ringi ja naeratas ning oli valmis kõik oma poekesest maha müüma ja muidugi meile ning ainult meile spetsiaalse sõbra hinnaga.

Andrese tervis on tagasilöögi andnud ja ta veedab terve päeva voodis. Vihmahoogude vahel käin väljas ja toon midagi süüa ning kumbki peale lihtsalt olemise täna muud ei teegi.

Esmaspäeval on mõlema tervis päris hea ja vaatamata vihmale sõidame edasi. Tee Ollantaytambosse võtab aega, kuna nii vasakul kui paremal on arheoloogilised vaatamisväärsused. Saysachuaman, Qenqo, Puca Pucara

Alates Cuzcost hästi palju turiste, kuuleme ka vene keelt. Teretan neid viisakalt, nemad imestavad, mina naeratan ja läheme kumbki oma teed edasi. Ameerika ja jaapani turistid naudivad teeäärsetes farmides lammaste ja laamade toitmist.

Terve nädal oleme tunda saanud siinsete laste meelelahutust –teel sõitvate autode pritsimine veega. Nutikamad on õhupallid vett täis lasknud ja pommitavad nendega halastamatult kõiki  mööduvaid sõidukeid.

Kõige võimsama mulje jättis täna kirik Urubambas.

Ollantaytambos uurime, kuidas pääseb Machu Picchule. Kõige lihtsam viis on minna organiseeritud tuuriga ja natuke peab vaeva nägema kui soovid sinna minna omal käel. Esiteks tuleb saada pilet mäele (Cuzcost, Aquas Calientesest või internetist) ja see on kõige olulisem, sest iga päev on kindel külastajate limiit. Peale seda osta pilet rongile, mis on juba lihtsam, sest kolm rongi firmat pakuvad seda teenust ja AC-s minna bussile, mis poole tunniga viib sind üles Machu Picchule.

Minu üritus osta mäe piletid neti teel jookseb ummikusse, meile sobival ajal väljuva rongi pileti kassa on juba suletud ning ei jää muud üle kui loota, et homme kõik asjad laabuvad iseenesest J. Jalutame veidi linnakeses, joome tassi teed hästi stiilses baaris (rastapatsidega kutid, jamaica hõng ja muusika, k***p ja lahke vastuvõtt) ja varume natukene süüa homseks.

R, L 17.-18.02.12 Cuzco

Hommikul uus näide selle kohta, et kui midagi lubatakse, siis sellest millegi pärast kinni ei peeta. Enamustel kordadel see pole ärritanud, aga täna hommikul ma arvan, et Andres oleks tahtnud ühe venna vastu seina suruda. Õhtul autot parklasse pannes uuris ta täpselt, millal autod lahkuvad ja egas ta ei pea VÄÄNi enne lõunat liigutama – no senjor oli vastuseks. Kohutavalt tahaks ennast välja magada või õigemini magada nii kaua kui vähegi und on. Kell kuus hommikul koputatakse uksele, et vaja autot liigutada. Kur*** ra***! Andres oli nii sügavas unes, et ei saanud alguses üldse millestki aru ja siis oli nii kuri, et enam magama ei jäänud. Ma küll kuulsin koputist, aga magasin edasi. Lõuna paiku kui hakkasime ära sõitma, siis lubaja mees naeratas ilust, just kui midagi polekski juhtunud.

Täna sai hea kõhutäie naerda kui arutasime, millised võiksid olla 80-aastaste reisikaaslaste mured ja rõõmud. Oi kurja ja kui seda kõike hakkasime veel elavalt ette kujutama, siis pea või auto kinni nii naljaks J.

Veel pool päeva sõitu ja olemegi Cuzcos. Öösel, eemal mägedest Cuzcot nähes on tunne, et lõpuks oled avastanud peidetud aarde. Ma ei tea, mis see on, mis mind lummab öiste tulesäras linnade puhul?, võin neid vaadata ja vaadata. Vastus vist on selline: pimedus matab enda alla kõik koleda ja silmale nähtavaks tuleb kõige ilusam – valgus oma varjundite ja mustritega. Saabudes linna läheb Andres ööbimist otsima ja mina satun kohalike isetegevuslaste etteastetele. Linna platsidele kogunevad õhtul inimesed, kes mängivad rahvuslikku muusikat ja inimesed, kes selle järgi tantsivad. Nooremad ja vanemad, nais- ja meessoost ning lihtsalt naudivad seda, ei soovi nad raha selle eest ega peida end fotoaparaatide eest.

Andres suudab mingil ime väel kaubelda hotelli hinna poole odavamaks!

Laupäevane hommik ei hakka kõige paremini, sest nüüd on haigeks jäänud Andres. Peale hommikusööki kraadides selgub, et tal on tõsine alapalavik. Kui kõik eelnevad päevad on pidanud tema minu eest hoolitsema, siis nüüd on minu kord voodi kõrval istuda ja kätt hoida. Tegelikult kõik soojad riided selga, 2 suletekki peale ja paar tassi coco-teed ning mõne tunni möödudes hakkab Andres üles soojenema. Kõigest 34,1 kraadi, see oli mõtlema panev, kas on vaja juba arst hotelli kutsuda või saab ise hakkama. Õnneks läks kõik hästi! Pärast lugesime netist, et madala kehatemperatuuri ühtedeks põhjusteks võivad olla - pikaajaline magamatus, organismi üldine kurnatus ja kõrgmäestikus olemine. Neid põhjuseid on muidugi veel, aga need sobisid antud juhtumiga.

Peale lõunat läheme Cuzco vanalinnaga tutvuma – väga ilus, turismikas ja kallis. Praegusel aastaajal on väljas külm ja äri õitseb neil, kes müüvad kindaid, salle, kampsuneid….., enamus turiste on endale mingi kudumi ostnud J. Siin on nii palju ilusaid asju, et ma pean aina endale meelde tuletama – I.R sa oled seljakotiga ja sul on kaalu limiidid.

Käsitöö. Huvitav, mis alati välismaal olles sattud suurde vaimustusse käsitööst. Tegelikult oskan ma ka päris palju teha ja olen võimeline juurde õppima ning eesti käsitöömeistrid teevad ju imelisi asju. Kas need on värvid, nende kokkusobivus või osaliselt teised materjalid või on käsitsi valmistatud asjad need, mis kohaliku olu ja hingust kõige paremini edasi annavad?

Täielik vastumeelsus on kana ja riisi suhtes, mis on olnud põhi toiduks enamus läbitud riikides ja on ka Peruus. Kasutame juhust ja mitmekesistame oma menüüd pitsaga J. Tunnen suurt puudust eesti piimatoodetest, need on lihtsalt maailma parimad.

Õhtuks on Andres juba jõudsasti taastunud, kuid jääme veel üheks päevaks hotelli mugavusi nautima.

Eile ja täna õhtul vaatasin kohaliku TV ja see on üks popimaid lugusid hetkel Peruus - http://www.youtube.com/watch?v=hcm55lU9knw

K, N 15.-16.02.12 Ayacucho, Chincheros ja Abancay

Jalutuskäik Ayacucho kesklinnas ja lõunast jätkub sõit Machu Picchu suunas. Sõit kulgeb 2000-4000m kõrgusel, ma lisan küll mõned pidid, aga ükski pilt ega jutt ei suuda seda teed ja emotsiooni edasi anda, see tuleb lihtsalt endal läbi teha J. Meie sõidu eripära seisneb selles, et teeme seda VÄÄNiga millel puudub nelivedu, kui teised on seda teinud spetsiaalselt selleks ette valmistatud 4-vedu džiipidega.

Esimest korda nägin, et naisterahvas tegeleb saabaste puhastamise ja viksimisega.

Istub tütarlaps kaljunukil, valvab vastas mäe nõlval söövaid lambaid ja tikib.

Lõunast jään haigeks – palavik 39 ja kõht lahti. Küsi teed kus kohas tahad, ikka on sihtpunktini 4h sõita, peaks mingi aja pärast hakkama ju vähenema, aga EI. Tunnen, et mäed on minu jaoks ennast ammendanud, tahaks tasast maad ja ookeani. Jaksan sõita kella viieni ja siis võtame hotellis toa. Hotellis lubatakse nii hubast tuba, interneti kui sooja vett J. Tegelik olukord on muidugi teine (ja see pole siin reisil mitte esimene kord) – wc pott on katki, tuleb minna järgmisesse tuppa, sooja vett saab ainult siis kui lased veel niriseda ja neti tugevust on nii palju, et jaksab kodulehekülje lahti teha. Ja kui Andres läheb küla peale interneti otsima, siis kohalikud naeravad selle üle ja ütlevad, et see hotell kus peatume ongi kõige parema netiga.

Praktiliselt kohe kui oleme sõidu katkestanud hakkab sadama. See on isegi hea, et varem öömajale jäime, sest pimedas ja poriga on neid teid veidi hirmus läbida (minu jaoks). Andres tunnistab samuti, et juhina on need teed stressi tekitavad.

Neljapäeva lõunaks on palavik peaaegu taandunud ning ratastele. Kõht pole kaugeltki mitte korras ja iga väikse aja tagant tuleb teha peatus. Ma ei mäletagi, et mul oleks olnud nii kohutavat kõhu probleemi, õnneks kuskilt ei valuta, lihtsalt on väga-väga kurnav. Teel olles pead valmis olema kõiksugu takistuse eemaldamiseks, seekord oli see vasikas. Vanema külanaise jõud lihtsalt ei käinud sellest põikpäisest elukast üle ja Andresel tuli memmele appi minna.

Ühe linna bensiinijaamas teenindaja käest küsides kui kaugel on veel Cuzco saame vastuseks, et tee on läbisõiduks suletud. No mida, ei või olla, 3 päeva meeletut sõitu ja jäänud on ainult 4h+4h!!! Pärast politseiga vesteldes selgub, et tõesti toimub teede remont, aga tee on suletud ainult veoautodele, teised pääsevad läbi. Jumal tänatud! Andrese esimene emotsioon kuuldes, et tee on suletud – et nüüd aitab, tahan koju nagu filmis ’Forest Camp’.

Mäed ja pimedus on petlikud – silma järgi hinnates pidanuks ühe mäe nõlvalt teise mäe nõlvale sõit aega võtma umbes pool tundi, tegelikult kulus selleks pea kaks tundi. Jõuame Abancaysse, kus tuleb jälle võtta hotell (wc!).

Sajab ja rahvariideid kandvad naised on oma kübarad katnud kilekottidega, aga kübarad on ikka peas J!