T 14.02.12 La Oroya, Huancayo, Huancavelica, Ayacucho

Kõige kehvem on siis, kui pikemat aega korralikult välja magada ei saa. Mõned päevad tagasi just arutasime Andresega, kui see reis läbi saab, siis tahaks ’valge inimese’ kombel puhata – lennukiga kaheks nädalaks 5* hotelli. Andresel on see tõenäoliselt veel võimalik ellu viia, aga mina pean 21.03 tööl olema. Järgmiseks oli arutelu, kuhu võiks olla järgmine pikem reis kas Aasia või Aafrika. Kuna mina olen Aafrikat veidi nuusutada saanud, siis mulle pakuks suuremat huvi Aasia. Kui see reisipisik on sulle sisse läinud, siis enam lahti ei saa, kas oled väsinud või mitte J.

Öösel on päris jahe +3 ja VÄÄN veidi turtsub, aga teisel käivitamisel saab kõik korda.

Ma ei tea, kas sellist nimetust on üldse olemas, aga mina ütleks, et liigume +-4000m kõrgusel mägisteppides või –aasadel. Laamad on vaateväljale ilmunud alates eilselt.

3500m kõrguste mägede küljed on üles haritud, meenutab sovhooside ja kolhooside aegu, kui said endale põllulapi võtta ja kasvatada saadusi nii enda tarbeks kui müügiks.

Agua calientes – kuumad veed, aga seekord läksin nende vetega tõsiselt alt J. Minek oli põnev- korvis mööda trossteed üle jõe, imeline valge kalju vastaskaldal, aga kui vett katsusin siis oli imestus suur, see ju puhta külm. Kohalikud, kes seal suplesid naersid meie hämmastuse üle ja korrutasid aina, et see on SOE vesi. Tuleb arvestada Peruu eripäraga, et kõik mis mägedes pole jääkülm on soe J.

Õhtul oleme mägedes kõrgusel 4900, lumised tipud mägedel, teed on taas kohutavad, müristab, lööb välku ja sajab vihma ning veidi lörtsi. Õnneks on isegi nii kõrgel olemas elu ja kui on täielik eksimise tunne, siis saab taas ja taas täpsustada, kuhu peaks hoidma. Teed aina hargnesid, aga silte polnud kuskil, ainus mida veel pimedas nägin olid 4600m kõrgusel olevad mägijärved ja järsud kallakud teel. Neid järvi oleks tahtnud väga valges näha.

Endale rõõmuks veel mõned pildid inimestest.

Mulle hakkab tunduma, et pilte saab viimasel ajal üles pandud väga palju, aga seda kõike on ju nii palju ja see on nii võimas, et raske on midagi välja jätta. Tegelikult sajad päeva kohta tehtud pildid jäävad minu arvutisse ja vaid käputäis laen üles J.

E 13.02.12 Huanuco, Cerro de Pasco, Vicco, Junin

Hommikul kell 6 aetakse üles, kuna öövalvur hakkab koju minema ja soovib oma tasu saada, et hoidis VÄÄNil pimedal ajal silma peal. Mina pole veel päris välja maganud ja unenägu käsitöö teemal jäi ka poolikuks, aga tuleb minna. Olen näinud ilusaid käsitööasju, võrratuid värve ning paar korda on juba tekkinud soov istuda kangastelgede taha. Ei ole jäänud enam kaua kui saan seda kõike teha – peale tööd aiamaale ja siis lossi kangast või vaipu kuduma J. Huvitav, et need on asjad, millest vahest siin reisil olles puudust tunnen.

Sajab, aga siin mägedes on see ilus, sest jõed vahutavad ja iga väiksemgi oja, kosk, juga, kaskaad on ellu ärganud ja kõik see pakub võimast silmailu. Peruus on uskumatult palju erinevaid veekogusid.

Vihm toob kaasa varingud nii teedel kui ka külades.

Huanucos saab lõpuks tehtud kindlustus. Astudes sisse ühe kontori uksest juhatatakse meid kenasti teise peakontorisse, kus tehakse pool tundi erinevaid kõnesid ja siis kolmandasse kontorisse, aga tehtud see saab. Siiani kõige raskemini kättesaadav ja kallim kindlustus! Astume sisse ühte söögikohta, kus Andres saab veidikene peremehega poola keeles lobiseda!

Reisides peab alati midagi söödavat ka autos olema, sest iial ei või teada kus on millised kombed ja lisaks kui veel keelt ka ei oska võib söögikord veidi kasinaks jääda. Nii juhtus meiega täna hommikul kui kuskil mägedes tellisime kohvi ja muna ning eeldasime, et tuleb praemuna ja veidi ka saia juurde, siis tegelikult saime väiksed keedumunad ja saia pidime VÄÄNist ise juurde tooma J.

Käime vaatamas ka Peruu ühte vanemat templit – Kotosh, aga peale õnnetute varemete polnudki seal midagi vaadata.

Cerro de Pasco on linn 4400m kõrgusel. Raske on olla nii kõrgel – hingeldan, süda peksab ja pea käib ringi. Väljas on külm! Väga-väga omanäoline ja Andres otsustab taas käia juuksuris, kolame turul ringi, vaatame keskplatile ning kõrvaltänavatele ning pimeda hakul sõidame edasi. Nii kõrgel VÄÄN veidi turtsub, aga liigub ikka edasi.

Inimesed, nende pildistamisest pole ma veel väsinud. Iga üks neist on nii ehe ja erakordne, et panen pilte kohe rohkem J!

 

Vahepeal eksime veidike ära ja satume linna nimega Vicco, kus oleme Andresega erineval arvamusel nähtust. Hämar, vaikne, politseid pole näha ja inimesed kannavad salli nõnda, et pool nägu on kinni kaetud. Mina pakun, et sall on külma kaitseks näole tõmmatud ja politseid pole kuna on turvaline koht ning pimedas ongi inimesed juba kodudes mitte tänavatel. Andres arvab, et tegemist on kriminogeense kohaga. Eluga me sealt minema saame ja öömajale jääme 4200m kõrgusel Juninis. Hõreda õhu tõttu magan kehvasti ja Andresel on hommikul tunne, et ta pole üldse maganud L.

P 12.02.12 Nuevo Jaen, Tingo Maria

Hommikul teatab Andres, et politseipatrull oli terve öö meiega samas bensiinijaamas olnud. Kas nad valvasid meid või oligi see nende kontrollpunkt? Liigume Amazonase piirkonna äärealal, mis on muidugi narkoala ja pimedal ajal kontrollimatu. Valges pidavat politseinike jutu järgi olema kõik kõige paremas korras. Ääreala teed on kitsad ja porised pinnakatteteed, aga läbitavad.

Hommikusöök ei tea isegi mis nimega külakeses kuid väga lahke pererahva kodus. Peremees hoiatab, et teed pole kuigi head ja hiljuti suleti sild ülesõiduks ning tuleb kasutada praami. Kui praamipunkti kohale jõudsime oli üllatus suur – tohutult kiire jõgi, ei ühtegi julgestustrossi, lisaks sõiduautodele ka veoautod ootamas ja teisel pool jõge ainult paadid paistmas – tõenäoliselt tuleb praami veidi oodata. Teiselt poolt jõge hakkabki tulema paat, mille pardal sõiduauto – jälgime seda suure huviga J, sest varsti on ju meie kord üle minna. Paadid on omavahel laudadega ühendatud ja moodustavad nõnda praami. Käigus on kaks praami, üks mis veab sõiduautosid ja kergemaid liiklusvahendeid – mootorratas, tuc-tuk ning teine, millel on rohkem paate ühendatud veab veoautosid. Kuus mootorit täiskäigul tööle, suund vastuvoolu ja mõne minutiga olemegi üle. Esimesel momendil tundus selline vesiületus veidi hirmutav, sest vool oli väga kiire, aga kui juba teisel kaldal oled, siis tundub see mõnusa miniseiklusena.

Praami oodates vaatan siinseid lapsi – kuidas ja millega või õigem oleks öelda kellega mängivad. Tüdruku mänguasjaks oli väike ahvipärdik, kelle kasukast ta otsis putukaid ja söötis siis leitud satikad pärdikule. Ma ei oska ettegi kujutada, kas neil on õrna aimu meie laste mängukannidest – arvuti, barbie, puldiga auto….

Teel peavad meid kinni kohaliku kodukaitse esindajad – vabatahtlikud, kes soovisid veidi raha oma õilsa eesmärgi nimel. Andsime ka!

Külas nimega Nuevo Jaen teeme peatuse ja tutvume sealse eluga. Elu nagu elu ikka – söögikohad, väike turu osa, lihapood, mehed mängivad kaarte, inimesed istuvad maja ees pinkidel või avatud rõdudel ja vaatavad, mis tänaval toimub. Siin tajun väga selgelt, et meie oleme neile suurem vaatamisväärsus, aga mitte vastupidi. Paistab, et gringosid siin narkoalal ei liigu kuigi palju. Mingit pahameelt või, et te pole siia oodatud me ei taju.

Järgmises külas käibki vilgas coca-lehtede kuivatamine ja tänu lahkele perenaisele saame meiegi coca maitse suhu.

Peale lõunat saame asfaldi peale tagasi ja taas kuivatatakse tee peal kohvi, maisi, kakaod ja riisi. Sõites tuleb ettevaatlik olla, et ei sõidaks sellest kõigest üle.

Õhtuks jõuame Tingo Mariasse. Keskplatsil inimesed pidutsevad, kirikud on avatud, käib ost-müük, meelelahutuse esinejad.

R, L 10.-11.02.12 Chachapoyas ja Riojo, Yuanjui

Sõit Chachapoyasse mööda jõe kallast ja mägiteid on ilus. Siin võib näha omamoodi looduse ime, vesi voolab üles mäge. Silmaga on näha tugevat tõusu ja vesi liigub üles poole. Lugesin sellest ka P.Vähi blogist ja Andres ütles, et nägi seda ka Alaskal, aga mulle on see esmakordne kogemus. See on naljakas vaatepilt – algul just kui ei mõistagi seda fenomeni, tajud et midagi on valesti, aga mis seda esimesel momendil ei saagi aru. Ja kui see jõuab kohale, siis oled sellest lummatud – vaatad ja vaatad…..

Mägede küljed/kaljud näitavad kunagist looduse ürgjõudu – on võimas jälgida, kuidas mäed on tekkinud, kuidas kunagised horisontaalsed kihid on nüüd 45 kraadise nurga all. Seda vaadates sa mõistad taas, milline jõud on loodusel ja kui me loodust ei hoia, siis mina tema mässu või kättemaksu näha ei taga.

Kütus Peruus on väga kallis. Loodus meenutab veidi Mehhikot – erinevad kaktused on miksitud palmide ja metsiku džungli rohelusega, väga omapärane.

Mõnus väljend hispaania keeles – solomento efectivo – ainult sularahas J.

Chachapoyas – omamoodi linnake 2500m kõrgusel. Esimene koht, kus ei tohtinud keskplatsi juures autot parkida. Politsei tuli väga viisakalt ja seletas meile olukorda ja juhatas kiriku taha tasulisse parklasse. Tunnine jalutuskäik siin ja sõidame edasi.

Üritame sõita Gocha joa juurde, aga teed on nõnda kehvad, et poolel teel keerame tagasi. Kogu see piirkond on tegelikult erineva kõrgusega jugasid ja kaskaade täis pikitud ja kui sattuda sinna selge ja päiksepaistelise ilmaga, siis vaatepilt on imeline.

Hommikul on mägedes vahva vaatepilt – kaks poissi lähevad kooli ranitsad seljas ja kummalgi on lehm paelaga kaasas, eks peavad nad möödaminnes karjamaale viima ja kui koolist tulevad, siis jälle koju tagasi tooma J. Töökasvatus on siin tugev!!!

Peruus on palju tasulisi teid ja üldiselt on need ka korras. Ainus mille eest pole keegi ega miski kaitstud on varingud ja neid praeguste vihmaste ilmadega on päris palju.

 

Linnad ja külad tunduvad mulle juba suhteliselt ühesugused. Imestama ei pane vaesus vaid rikkus – kui savimajakeste vahele sattub tuunitud klaasidega kirev maja, siis see karjud, see ei kuulu siia. Kui ma eelnevalt arvasin, et enamus maju on poolikuid, siis mõistsin, et tegelikult viimistletaksegi ainult maja tänava poolne külg ja ülejäänu pole oluline.

Paar pilti tänasest päevast.

Yuanjuis politsei tungivalt soovitab mitte pimedas edasi sõita.