E 14.11.11 Flores, San Andres

Hommik saarel on üllatavalt vaikne. Otsime pesumaja ja saame kogu oma pesu lasta seal puhtaks pesta ja kuivatada. Päeva veedame saarel ja ümber järve sõites, et külastada Andrese nimelist kohta – San Andres ja üks küla sellest edasi käia ujumas. Vesi on uskumatult soe J.

Vastu pimedat hakkame lõuna poole sõitma ja järjekordselt sõidame õigest teeotsast mööda (olen vist halb kaardilugeja) ning Andres sõidab läbi tohutust august ning jälle peab ta ratta parandamisega tegelema. Ratta saab küll  korda, kuid on tunne, et löök oli väga tugev. Otsustame ikkagi sõita veel 100km, et ööbida linnas Poptun, kus hommikul saab veel korralikult auto üle vaadata. Ma tõsiselt loodan, et kõik on korras. PALUN, pea vastu VÄÄN!!! Sõidame siiski veel natuke edasi ja peatume San Luisis.

P 13.11.11 Guatemala, Tikal

Piiri ületamine läks sujuvalt 1-1,5h. Andres on juba proff ära tundmaks kui mõni riigiametnik küsib põhjendamatult raha. Säästame kahe peale 6 USA dollarit J. Kahe piiri vahel pritsitakse auto jälle mingi keemiaga üle ja tere tulemast Guatemalasse.

Täna otsustame külastada Tikali – püramiidid – riigi turismiatraktsioon number 1, aga tee sinna on uskumatult kehva.

Järjekordne õppetund, et sul peab olema sulas peenikest USA raha või esimeses suuremas linnas tuleb automaadist võtta kohalikku. Õnneks USA raha veel on ja oleme sunnitud raha vahetama ühes külakeses veidi kehvema kursiga, kuid säästame sellega 1,5-2h sõitmist.

Tikal – täiesti džunglis, tohutul territooriumil maiade asundus tornpüramiididega. Väga suurt vaimustust ei teki, aga muidugi on see võimas, sest ainuüksi läbi jalutamine võtab mitu tundi aega (10km radu džunglis). SÄÄSED, kes on Andrese juba päris koledast ära närinud.

Suund järve äärde linna Santa Elena ja sealt väiksele saarele järve keskel Flores. Santa Elenas leiame supermarketi, kus täiendame toiduvarusid ning tutvume hindadega Guatemalas. Hinnad ja valik on tunduvalt soodsamad kui eelmiss riigis, odavam on ka kütus. See saareke on tõsiselt armas oma hotellide ja söögikohtade ning atmosfääriga. Vaatamata sellele, et see on kuskil 300x400m suur on siin kõik eluks vajalik ja hinnad suhteliselt mõistlikud. Eks annab oma panuse ka see, et sai taas sooja veega pesta! Jääme saarele ööbima, te homme siin ringi vaadata, lasta pesu pesta ja veidi rannas olla, kui selle leiame J. Seni kuni mina ennast pesin ühe hosteli dušinurgas lobises Andres ühega viiest saare elanikust, kes oskab inglise keelt ja selgub et kena rand ja puhas vesi on natukene eemal.

L 12.11.11 Belize City ja loomaaed

Belize City – riigi suurim linn ja loodame ees näha midagi ilusat, kuna siia tuleb palju turiste kruiisilaevadega. Ilu suhtes peame pettuma, see linn on sama sugune nagu iga teine, ainult territooriumilt suurem. Kruiisilaevad sadamasse ei tule, inimesed tuuakse maale kaatritega. Iga vähegi arvestatavama poekese uksel seisab turvamees, inimesed on hästi huvitavad (ma arvan, et siin saaks raamatu täis imelisi pilte ainuüksi erinevatest inimestest)

Surnuaiad on MEX ja BLZ totaalselt erinevad. MEX on kõik hauad kaunistatud kirevate kunstpärgade ja lilledega, siis BLZ on asi lihtsam.

Belize Zoo asub pealinna ja Belize City vahel ning mul õnnestub veenda Andrest seda külastada. Kumbki ei pidanud pettuma, see oli väike ja armas kohake keset džunglit. Eksponeeriti oma riigis elavaid linde ja loomi. Sissekäigu juures võttis külastajaid vastu sõbralik boa preili J.

Ööseks jääme linnakesse San Ignacio, et hommikul ületada Guatemala piir. See linn saab mõnusama koha tiitli, seda oma turvalisuse, puhtuse eest ja siin on mõõdukas mix kohalikust elust ning turismindusest. Käisime väljas söömas ja selles söögikohas oli kombeks, et iga külastaja paneb maailma kaardil oma kodumaale ühe kaardinõela ning nüüd on ka Eestil kaks täppi – Jäneda ja Tartu.

Belize – väga palju rohelist loodust, riiki läbivad vaid mõned peateed, inimesed elavad lihtsalt ja kohati väga vaeselt, turiste näeb vähe, inimesed avatud ja väga abivalmid – riik mis väärib avastamist. Koht, kus sa ei saa olla märkamatu, enamus kohti on kõik väikesed ja iga võõras torkab silma.

R 11.11.11 Placencia ja Dangriga

Hommikul ei andnud rahu mõte, et kas tõesti see, mis me õhtul nägime oli pealinn. Teeme uuesti loetud minutitega ringi peale ja lahkume siit veidi omavahel nalju heites J. Suundume lõunasse kuurortlinna Placencia. Sinna viiva tee ääres palju apelsin, greibi ja banaani kasvandusi. Tee pealt ostame ühe mahlatehasese kauplusest mõnd pudelid värsket 100% apelsini ja greibimahla. Oh, kui hea!

Placencia – geograafiliselt imeline koht, pikk kitsas poolsaar, nii et keskel seistes näed mõnes kohas mõlemat kallast. Rajatud on superkuurort luksusvillade ja kanalsüsteemidega, väike lennuväli, valged liivarannad ja palmid, kuid kesklinnas on kõik liiga üksteise otsas. Kui oleksin tulnud otselennuga Eestist paariks nädalaks siia puhkama oleksin ülimalt rahul, aga selle reisi puhul liiga turismikas J. Ikkagi oli hea süüa mereandide suppi, jäätist ja juua tass väga head kohvi internetiga kohvikus ning ujuda hele-helesinises soojas vees.

Dangriga – lõuna BLZ suurim linn, mis on tegelikult täielik geto. Pakun, et 80% on neegrid, inimesed meie mõistes elavad ikka väga vaeselt. Tihipeale on majad ehitatud käepärastest vahenditest ning remontinud pole neid muidugi keegi. See linn on natuke masendav, aga hirmu seal ei teki. Raske on seda sõnadesse panna, lisan lihtsalt mõned pildid sellest kus ja kuidas inimesed elavad. Just siin saad aru kui vähe on tegelikult eluks vaja ja kui hea on tegelikult minu elu. Andresele hakkab see koht meeldima ja ta otsustab juuksurisse minna.

Inimesed astuvad ise ligi ja küsivad, kas saab aidata (muidugi loodavad nad abi eest saada ka väikse raha, kuid seda pole üldse kahju neile anda). Lahkume sellest linnast mõttega, et see on Belize üks ehedamaid kohti.

Seoses kuupäevaga 11.11.11 oli mul ammu plaanis väike pidu, aga seoses erinevate asjaoludega jäi see pidamata L.

N 10.11.11 Lamanai

Tuuri algus kell 9, paadis peale meie veel 2 ameeriklast ja 3 prantslast. Sõidame vaikselt, otsime loomi veest ja puude otsast ja kella 11-ks oleme sihtpunktis. Sööme lõunat ja siis džunglisse püramiide vaatama.

Belizis on väga palju kaardistatud arheoloogilisi paiku, aga nende väljakaevamistega on veel vähe tegeletud, ka see koht avastati 1974 ja külastamiseks avati 1986. Puhastatud ja välja kaevatud on ainult osa alal olevatest objektidest ning ainult nende esimesed pooled. Kella poole neljaks oleme tagasi ning jätkame oma liikumist. Päev jõel ja püramiidide juures oli mõnus vaheldus autosõidule J. 744, 784, 781

Pimedas eksime mitu korda teelt (üks kord on süüdi vigane kaart ja teisel korral oleme ise hooletud), aga lõpuks kohalike abiga jõuame pealinna nimega Belmopan. Nii väikest ja mannetut pealinna pole eluski näinud. Sõitsime selle risti-rästi läbi ning adios.

K 09.11.11 Belize

Jälle üks imeline hommikusöök mere kaldal (viimane Mehhikos), keegi ei vaata imelikult.

Siin ollakse tunduvalt sallivamad teiste suhtes. Nähes, et oleme välismaalased inimesed naeratavad ja teretavad viisakalt (muidugi ei tea mida nad tegelikult mõtlevad J).

Piiri ületamine – arvestades Mehhiko piiri problemaatilist ületamist on Andresel väike närv sees. Ma ei tea mulle vist ei jõua ikka veel kohale kus regioonis me oleme ja olen rahu ise. Piiri ületamine sai tehtud vähem kui tunni ajaga ja kõik läks hästi. Mehhiko poole passikontrolör käitus inetult, ta tahtis väga naglalt enda tasku pista 2x20.- USA dollarit. Nimelt väitis, et on vaja maksta riigist lahkumise tasu ja kui Andres hakkas selle kohta tšekki nõudma, siis tuli välja et sellist maksu tegelikult ei ole J. Belizi pole lubatud sisse tuua puuvilju ega alkoholi, pidime neid peitma hakkama (hea, et poiss kindlustusest lahkelt infot jagas, muidu oleksime eelmise päeva pooltest ostudest ilma jäänud). Piiri ületamise järjekord – MEX välja kirjutamine, auto kindlustuse tegemine, MEX auto välja vormistamine, putukatõrje (10.-BZ $ ja auto pritsitakse mingi vedelikuga üle), passikontroll, auto dokumentide kontroll ja kõige lõpuks auto enda kontroll.  Piiriületus oli meeldiv, ametnikud viisakad ja kohustuslikult jagatakse igale turistile riigi kaart, seda viimast pole ma veel kuskil kohanud J. Passikontrolli ohvitser teadis Eestit ja millisel viisil – üllatus!!!! Eesti rammumehed on ju maailma tugevamad VOT NII! J. Ei soovitata külastada Belize Cityt öisel ajal ja selle mõningaid linnaosasid, aga muidu pidi riigis olema turvaline.

Esimene linnake, kus peatume on Corozal.

Välisilmelt erineb eelmise riigi linnadest ja õhkkond on lahe ning sõbralik. Sõidame linnast välja Consejosse ujuma, see on ka koht kuhu välismaalased soetavad kinnisvara. Kohake hakkas meeldima ka Andresele ja me veedame seal mitu head tundi tutvudes pakutavate majade ning nende hindadega. Seal söön elu parimaid greipe!

Edasi sõidame linna Orange Walk, et homme hommikul minna tuurile mööda jõge püramiidide juurde (Lamanai). Peatume LP poolt pakutud ööbimiskohas, aga tubasid rentida ei saa, kuna 2 nädalat tagasi olid suured vihmad ning üleujutused. Hetkel toimub kuivatamine ja taastamine, aga saame koha parkla ning võimaluse kasutada WC ja dušši külma veega. Õhtul väike tuur linnas – vaikne, poed enamasti hiinlaste käes, inimesed muudki teretavad J. Ostame sääsetõrje vahendit ja heidame pilgu üldse hindadele – toit on kallis, kütus on kallis ja ööbimine on ka kulukas. See on ikka meeletu raha, mis me hoiame kokku VÄÄNis ööbides!

PS! Belizes emt kliendid levi ei oma.

T 08.11.11 Akumal

Öö luksuskuurorti territooriumil, turvameeskond ei tulnud selle pealegi, et keegi võib lihtsalt VÄÄNiga alale sõita ja seal autos ööbida J. Hea on öösel võrkkiiges kiikuda, tähti vaadata ja lainete loksumist kuulata, kuigi oled väsinud ei raatsi magama minna.

Hommikupoolikul sai veidi internetis oldud. Parim viis selleks on minna kuskile söögikohta ja tellida endale midagi ning siis saad ka parooli neti kasutamiseks. Parool on kas tšeki, menüü või eraldi paberi peal. Toidu hinnad Mehhikos on kallid, samuti on kallid ööbimised.

Suured lootused olid tänasele päikesevõtule, aga päike välja ei tulnudki. Õues on soe ja niiske, hommikul sadas veidi vihma. Vesi on mõnus, korra mõtlesin isegi sukeldumise peale, aga mõtteks see jäigi. Rannas riietuskabiine ja loputusdušše ei olnud, õnneks sai kasutada ühe sukeldusklubi WC-d.

Mehhiko hakkab läbi saama ja kui te küsite, kas oli hirmus, siis mina seda ei tajunud. Tundub, et valitsus pingutab kõvasti julgeoleku nimel ja turist on hoitud. Riik on suur ja loodus mitmekesine ning läänes kui idas on kenad rannad. Inimesed on lihtsad, lahked ja abivalmid. Palju on veel kohti – linnu ja külakesi, mis on ehedad ja pole turistide poolt rikutud J. Mulle siin meeldis!

Chetumalis täiendame oma toiduvarusid ja jääme ööbima, et hommikul Belize poole liikuda.