K 29.02.12 Oruro, Potosi

Oruro – 3706m kõrgusel, ümbritsetud mineraalmaakide poolest rikastest mägedest, ümbruskonnas palju kaevandusi ja kaevurite külakesi. Linn iseenesest mingit muljet ei jäta, sööme ja võtame raha ning sõidame edasi.

Teel sajab vihma, mõnes kohas on värskelt sadanud lund, kivised mäenõlvad, kidur taimestik, laamad ja lambad, põllumajandust vähe. Paljud teelõigud on tasulised, aga see ei tähenda, et teed oleks korras. Löökaugud on korralikud, kuigi osad on kividega täidetud, siiski pimedas siin sõita ei tahaks. Liigume kõrgusel +- 4100m. Osa pinnasest tee ääres on valge, kuid lumi see ei ole, jääb üle kas väga hele kivim või sool – arvan, et viimane on õige. Enamus liiklusvahendeid tossavad siin, must suits ja kohutav hais on ka VÄÄNi lahutamatu osa  - vähe õhku ja ei tea kütuse kvaliteeti.

Siin on tavaline, et autodel pole ohukolmnurki, siis tõmmatakse tee äärest esimesed suuremad rohututid ja sellest piisabki. Paistab, et õnnetusi on palju, sest teede ääred on täis riste. Ohtlikes kurvides on uudsed lisamärgid  - kivitornid, mille üks külg on värvitud kollaseks.

Kõrvalistuja peab olema mitmekesiste oskustega, sest kõike tuleb teha sõidu pealt. Teeb blogi, loeb kaarti ja vajadusel hoiab rooli kui juht pildistab J.

Enne Potosi sissesõitu on vaja meil kütet võtta ja siin saamegi tunda seda, mis tähendab kui mõni sai on värske ja poolik. Kütte eest kohalikus rahas oleksime pidanud maksma 93, meie käest küsiti 230, mis on väga ok, aga tšekk esitai 600 raha kohta. Kutt lihtsalt nii naglalt tahtis endale vahelt teha. Andres juhtis viisakalt tähelepanu, et siin on midagi valesti, kuid tal jäi õigust ülegi ning siis muutus ka Andrese suhtumine. Fotoaparaat välja, kõik pilti ning pakkumised olid järgmised:  kutsume politsei või ta annab meile korraliku tšeki, kus on kirjas, et võtsime 25l ja see maksab 230 raha või ta müüb meile kütte 1l 5raha ja me unustame selle inetu intsidendi.  Osapooled valisid viimase variandi.

Potosi  - ilus turismi linnake, kirikud tuledes, värvilised purskkaevud, jalakäijate tänavad, söögikohad ja turismibürood.  Ühest tuure tegevast büroost saime hüva nõu homse soolajärve külastamise suhtes – pole mõtet tuuri osta ja suurt raha maksta vaid maksta natuke autojuhile ja sõita tal järgi. Ise midagi avastama pole mõtet minna, äraeksimise protsent on väga kõrge.

Tordid otse tänavalt, kus käivad inimesed, sõidavad autod ja ei mingit katet :).

Ööbime Porcos 4100m kõrgusel.

T 28.02.12 WMDR – The World’s Most Dangerous Road – Surmatee

Hommikune vaade hotelli aknast.

Surmatee algab La Cumbrest, mis on umbes üks tund pealinnast ja lõpeb Coroicos, mis raamatu järgi peaks olema Boliivia Eeden.

Jõuame alguspunkti just õigel ajal, kui jalgratturid lõpetavad oma rataste katsetamise ja asuvad teele. Andres uurib saatjaautode juhtidelt, kas meil on võimalik nende sabas see tee läbi sõita. Uudised, millega ta tagasi tuleb on masendavad – tee on teist päeva seoses varingutega suletud ja läbi saavad selle teha vaid jalgratturid. Veidi mossitamist, aga otsustame, et sõidame nii kaugele kui võimalik ja vajadusel pöörame ringi. Andres on nõus seda täna ja kohe ka rattaga läbi tegema, aga kellelgi pole kaasas üleliigset ratast ega riietust-varustust, seega homme saaks aga mitte täna.

Paar sõna surmateest – algab kõrguselt 4700 ja lõpeb kõrgusel 1200, pikkus 70 km ja enamus sellest on alla mäge sõit. Umbes 1/3 või veidi vähem on asfalteeritud ja ülejäänud kivine mägitee. Tee kulgeb ka läbi jõgede ja koskede alt, on keskmiselt 3,2m lai ja 600m kuristikud.

Aastast 2007 on avatud uus asfalteeritud tee ja vana tee ehk surmatee on jalgratturitele ja nende saatjaautodele. Tavaliiklus on seal äärmiselt minimaalne.

Alustame jalgratturite taga, aga kuna nad teevad iga väikse aja tagant puhke- ja söögipeatusi, siis asfalttee lõpus oleme enamus gruppidest mööda sõitnud. Ratturid laskuvad keskmise kiirusega 50km/h. Ilm alguses on ilus ja päiksepaisteline, kuskil 3500m kõrgusel sõidame pilvedesse ja nähtavus muutub tunduvalt kehvemaks.  Jõudes tõelisele surmateele hoiatatakse meid veel mitmel korral, et tee on suletud – kes pakub varinguid, kes ütleb, et puu on teele kukkunud….. ja meie aina vastuseks, et sõidame nii kaugele kui saame ja siis tuleme tagasi.

Sõidame ja sõidame ja sõidamegi selle tee läbi!!! J Teel olid tõesti kaks varingut ja kaks teele kukkunud puud, aga need takistused olid värskelt ennem meie sinna jõudmist likvideeritud. Ühes kohas oli küll selline tunne, et nüüd on kõik – 2m kõrgune varing  ja siit me küll üle ei saa, aga järsu kuri tagant tuli kitsas pääsetee. Teisel korral mehed viskasid veel viimaseid labidatäisi ning soovisid paari pudelit õlut, mida meil kahjuks anda ei olnud!

Olime tõenäoliselt esimesed üle paari päeva, kes selle autoga läbi tegid, hip-hip – huraa!!! J See oli muidugi meile suur pluss, et kõik teadsid tee on suletud, seega keegi meile alt ülesse vastu ei sõitnud. Siin on reegel, et ülevalt alla tulijad hoiavad kuristiku poole, nii et meie oleksime pidanud ohtlikumale poole hoidma.

Oleme palju erinevaid teid sõitnud, aga nimetus surmatee minu arust ei õigustanud ennast, sest tee, mis me kuu aega tagasi Kolumbias sõitsime oli ikka kordades-kordades hullem.

Jalgratturitele on see kindlasti värvikas elamus ja teadmine, et oled läbi teinud SURMATEE on väärtus omaette. Kui keegi siia satub ja tal on mõistuse, käte-jalgadega kõik korras, siis TEHKE SEE KINDLASTI LÄBI!!!  

Coroico minu arvamist mööda Eedeni nimetust küll välja ei kanna. Ainus, mis seda võis meenutada oli kliima, sest siiani läbitud Boliivia on olnud jahe-külm, aga siin oli tõsine suvi ja meile sobiv kõrgus – vaid 1200m.

Surmatee tehtud sõidame tagasi La Pazi ja sealt edasi Orurosse. Suurlinnast tipptunnil väljasõitmine on hullumaja, aga pääsu pole, sest see on ainus võimalus saamaks järgmisesse sihtpunki. Teel proovime erinevatest tanklatest ka kütet võtta, et aru saada mis olukord siis hetkel on. Tundub, et eelmiste päevade paanika seose kütusega polegi nii hull kui alguses paistis. Leidsime ühe bensiinijaamade keti, mis müüb välismaalastele kütet, küsib 3x hinda, aga ikkagi müüb! Ja kuna olukord on sellega väga segane, siis külakohtades on võimalik isegi kaubelda hinda endale sobilikumaks. Meil on õnnestunud üks kord saada kohaliku hinnaga, siis 5 ja 6 raha liitri eest, tegelikult peab turist maksma 9 raha.

P, E 26.–27.02.12 La Paz

Pühapäeva hommikul Andres magab või vähemalt üritab magada lõunani. Jalutame kesklinna, uurime erinevatest kohtadest ’surmatee’ kohta ja kas see lisaks rattale on võimalik läbi teha ka oma autoga. Nüüd on olemas uus ja vana teel – uus on hea asfaltkattega lai tee ja kogu liiklus on suunatud sinna ning vana, see tõeline surmatee on jäetud jalgratturitele ja saatjaautodele. Ma tahaks seda väga rattaga teha, aga kui peaks uuesti midagi põlvega juhtuma, siis on täitsa jama, seega jään veel hetkel kõhklema.

Õhtul otsime üles Eesti aukonsuli maja, et hommikul teda külastada ja saada mõningad vastused või abi kütuse müügi piirangute osas.

Pealinna koerad paljud on riietatud erinevatesse jakikestesse. Väljas pole nõnda külm, seega on see mood.

Esmaspäeva hommikul Andres helistab Kanada saatkonda lootes seal saada vastuseid. Esimest korda soovitati minna kanistriga kütust ostma, teisel korral anti ühe bensiinijaama aadress La Pazis ning midagi rohkemat nad ei suutnud. Jutust selgus, et tegelikult on seaduses ka selline punkt, et välismaalastele tohib kütet 3x hinnaga müüa, aga see kas pole bensiinijaamadel teada või ei ole nad oma süsteemi suutnud nõnda tööle panna, et saaks kahe erineva hinnaga kütet müüa.

Külastame aukonsulit Ramiro Moreno-Baldiviesot. Saime väga meeldiva vastuvõtu osaliseks. Koheselt helistati erinevatesse ministeeriumitesse ja prooviti saada dokument, mis kinnitaks, et oleme turistid ja soovime osta kütust vaid enda tarbeks. Aukonsul ise on kõrgelt hinnatud jurist ja tegi enda poolt kõik, et meid aidata, aga süsteem on väga jäik ja asi väga värske. Oma nimel väljastas kirja, milles palub meil kütust väljastada, ei tea kas see bensiinijaamades toimib, LOODAME!

Kindlustuse ostmine on ka suhteliselt keeruline ja jätame selle tegemata.

Külastame coca muuseumit ja meile õpetatakse õigesti coca-lehti tarbima J.

Täna helistati mulle SEB-st ja uuriti, kas on õige, et kaarti kasutatakse nendes ja nendes riikides. Sisemine kontroll avastas, et kaart on kasutuses kahtlastes riikides ning blokeerisid selle ära. Peale väikest vestlust lubati kaart taas avada J!

L 25. 02.12 Boliivia – Copacabana, La Paz

Hommikul oleme piiripunkti ületamiseks varakult üleval, Andres jälgib kuidas juba kella viiest käib piiril igasugu sebimine J.

Kella kümneks on kõik protseduurid tehtud, kaasaarvatud rahavahetus, milleks tuli uuesti Peruusse minna. Mina ei tule taas autost väljagi, aga vajalikud templid on taas passis olemas. Mõlemal pool piiri lootsid ametnikud saada altkäemaksu, aga Andres on juba nii proff, et meil õnnestus piirid ületada seda maksmata. Huvitav fakt, sellist riiki nagu Eesti või Estonia polnud Boliivia piiriametnikul arvutis üldse olemaski, vaid oli hoopiski Eslovenia.

Copacabana on järjekordne väike turismilinnake, mis on samal ajal kogu aeg liikuvuses aga rahulik. Ilus katedraal keskplatsil! Satume siin suurele karnevalile, tegelikult on pidustused kestnud juba pea terve kuu, aga täna on kõige suurejoonelisem tähistamine – rahvariided, kostüümid, elav muusika ja muusika kõlaritest – rongkäik liigub aina ühelt tänavalt teisele ja kõik tantsivad, joovad õlut ning tunnevad sellest kõigest suurt rõõmu. Lilledega on kaunistatud majad ja autod, bussid ning loomad.

Sõit Boliivia pealinna La Pazi kulgeb 3800 ja 4200m kõrgusel, lumised mäetipud ja ere päike.Vahepeal on praamiga ülesõit. Minul kui ka Andresel sellistel kõrgustel enam paha olla ei ole, aga nahk kuivab ja eilse saarte külastamise ajal on nägu päiksepõletuse saanud. Paljud majad on tellistest ja krohvitud. Mäenõlvad on väga kivised ja paljud on terrasspõldudega. Teed on asfalteeritud ja päris hästi siltidega märgistatud. Ennem La Pazi on kerge lumi maas.

Jõudes pealinna hakkab selle reisi kõige suurem jama pihta. Värske seaduse kohaselt ei müüda kütust välismaanumbritega autodele. Algul me ei tabanud, et milles on asi – teel La Pazi üritasime osta diislit, aga saime vastuseks ’no internatsional’ ja me arvasime, et ei ole head rahvusvahelisele tasemele vastavat kütust, kuid nüüd siis teame, et olukord on miljon korda hullem. Sõidame ühest bensiinijaamast teise, mõnda ei lasta sissegi (tädi seisab ette ja kõik, sõida või üle), ühest juhatatakse teise ja nii edasi. Viiendast jaamast saame osta lõpuks kütet 3x kallimalt kui kohalikud.

Probleem on selles, et naaberriikidest – Argentiina, Tšiili, Peruu – käidi kogu aeg odavat kütust ostmas ja valitsusel sai kõrini ning tegi uue seaduse, aga see kukkus kuidagi poolikult välja, nii et nüüd ei saa isegi aus maailma kodanik-turist, kes on riiki sisse lastud selles liikuda J.

Vastu keskööd leiame hotelli ja parkimiskoha VÄÄNile.

R 24.02.12 Titicaca järv – Uros ja Taquile saared

Hommikul tõustes avaneb selline vaatepilt – memmed sebivad ümber paatide ja hakkavad kas koju ujuvatele saartele sõitma või Andres pakub, et lähevad kalale.

Titicaca järv asub 3800m kõrgusel ja vanas indiaani keeles tähendab *strong puma* ning järve põhjas elavad 60-70cm suurused konnad.  Peale poole tunnist paadisõitu jõuame ujuvatele saartele. Siinsed inimesed ehitavad endale ise saared – samas järves kasvavate kõrkjate mätastest  lõigatakse meetri kõrgused tükid, mis omavahel kinni seotakse. Nõnda tagataks nende sujuv hõljumine lainetaval veel. Peale 1,5 m jagu kõrkjaid. Ühe saare ehitamine võtab aega kaheksa kuud kuni aasta. Sellisel saarel elamine on pidev töö saare kallal, sest niiskuses saart katvad kõrkjad hakkavad kõdunema ja pealmist kihti tuleb aina ja aina uuendada. Kõdunevas kihis kasvatatakse kartulit! Lisaks püüavad nad kala, peavad linnujahti ja kasvatavad ka sigu ning teevad käsitööd.

Kõrkjas – sellest saadakse mätas saare ehituseks, sellega kaetakse saar, ehitatakse majad, valget osa süüakse ja kasutatakse ravimina palaviku alandajana.

Igal turismifirmal on oma saare, millega tehakse koostööd ja tuur näeb välja järgnevalt – saabumine saarele, saare ehitamise tutvustamine, kõrkjapaadiga väike tiir, saare elanikud laulavad kaks laulu ja  käsitöö müük. Arvan, et turism hoiab nende traditsioonid elus ja ümbruskonna-keskkonna korras.

Peale 2,5h sõitu saabume Taquile saarele, mis jutu järgi on hiiglama põnev – traditsioonide elus hoidmine, teevad endale ise riided ja enamus kannab igapäevaselt rahvariideid, lisaks naistele teevad peent käsitööd ka mehed, terasspõllud….  Sinna saabudes taipad, et see on ja nagu ei ole ka, pigem turistilt raha väljapumpamise koht. Söömas tohid käia ainult konkreetse firmaga koostööd tegevas *restoranis*.

Saartelt tagasi jõudes läheme linna tassikest teed jooma ja võtame ka mõned saiakesed. Saiad söödud, tuleb peaaegu ühest suust ’’ nüüd on saiakestest ka täitsa kõrini J’’.

Väljas on juba pime, aga Andres arvab, et võiks ikkagi Boliivia piirile veidi lähemale sõita ja nii me sõidame-sõidame ning piirini välja. Ühtegi hingelist piiril pole, lihtsalt kaks ketti on üle tee tõmmatud ja ei jää muud üle kui hommikut oodata. Teeme tiiru piirilinnas, kus käivad suured pidustused, aga meie oleme liiga väsinud, et nendest osa võtta! Nii palju saame targemaks, et piir on avatud 8-18-ni.