P, E 11.-12.12.11 kilpkonn ja Arenal, La Fortuna –kosk, spa

Öösel poole kaheteistkümne paiku tehti meile rahvuspargi presentatsioon ja instruktaaž seal käitumise kohta ning jäime ootama kilpkonna veest väljatulekut. Eile öösel olid külastajad oodanud hommikul kella neljani, kuid ühtegi isendit sel ööl rannale munema ei tulnud. Meie võimalused olid seega 50:50. Kell oli 2:15, kui tuli kõne, et üks kilpkonn on veest välja tulnud ja tuur võib alata. Sõitsime randa ja peale paari minutilist jalutuskäiku nägime seda kaunitari – kilbi pikkus 130cm ja laius 60cm – munadele auku kaevamas. Kui meie kohale jõudsime, oli enamus august juba kaevatud, käsil oli osaline viimistlemine ning siis hakkas munemise protsess. Kolmveerand munadest olid peaaegu tennispalli suuruses, mida viimaste poole, seda väiksemaks munad muutusid, lõpus olid lausa pöidlaotsa suurused. Munemine ajaliselt testis kuskil 15-20 minutit ja siis hakkas augu kinni ajamine. Saime kogu protsessi jälgida kuskil tund aega ja siis paluti meil juba lahkuda, kuidas temake vette läheb, seda meil nähe ei õnnestunud. Olin seda kõike ennem muidugi televiisorist näinud, aga ise käpuli liivas ninapidi juures - see on eriline ja unustamatu… Magama saime nelja paiku, väsinud aga õnnelikud, et saime sellise võimaluse osaliseks!!!

Pühapäeva lõunal hakkasime liikuma mägedesse, et vaadata CR ühte aktiivsemat vulkaani – Arenal ja külastada La Fortunas kuumaveeallikatega spad.

Jälle mägiteedel ja liikumise kiirus kahaneb poole võrra kuid kuue paiku jõuame linna Arenal, mis võtab meid vastu hirmsa vihma ja jaheda tuulega ning ilma muutust kohalike sõnade järgi on oodata alles teisipäeval. Jääme sinna ööbima, et hommikul otsustada, mida edasiseks ette võtta.

Peame arvestama, et katkine klaas võib mitte eriti kaua vihma ja kojameestega vastu pidada. Hommik on vihmane, kuid tagasi me ei keera kuna sakslased, kes siin Arenalis on pagariäri pidanud 15 aastat annavad lootust, et ilm võib siin mägedes muutuda paari tunniga ning koht kuhu plaanime minna on tõesti külastamist väärt.

Teel kohtame looma, kelle nime ma ei tea.

Andres ühe mägihotelli sissepääsu juures salaja interniti varastamas :) Ões sajab vihma, seepärast on tagavaateklaas täpiline, mitte et auto must oleks!

La Fortunas küsime lisainfot turistide infobüroost ning tänaseks päevaks valime kaks kohta – 65 m kõrgune kosk ja kuumaveeallikatega spa Baldi.

Suur ja väike kosk.

Viimane on koht, mida soovitaks kõigile, kes siia kanti kunagi satuvad J! 25 erinevat basseini, vee temperatuur 32-67 kraadi, vesibaarid ja söömise võimalused. SUPER ja mõistlik hind veel lisaks!

N, R, L 08. – 09. - 10.12.11 Liberia ja Playa del Coco, rahvuspark Las Baulas de Guanacaste

Esimesed muljed Costa Ricast on meeldivad – teed on head, hästi tähistatud, teedel on näha palju politseinikke kuid meid kinni ei peeta., lopsakas loodus ja meeldivad inimesed.

Liberia on kena väike linnake, saadan teele paar jõulukaarti ja loodan, et need jõuavad kohale õigel ajal.

Peale lõunat suund Coco rannale, järjekordne koht rohkete ja rikaste turistidega. Kaunid kaubanduskeskused, kõrged hinnad jne... kuid mõnusalt vaikne ja kena vaade ookeanile.

Kalamehed rannas - tamiili otsas konks ja aina lennutavad seda vette. Ei mingit sööta vaid jälgivad kus on kajakad ning vastavalt sellele jooksevad mööda randa.

Minnes magama oli Costa Rica ja Coco beach väga mõnusad kohad, aga öösel poole kahe paiku muutus kõik. Keegi haige ja vaimult vaene inimene viskas VÄÄNi esiklaasi suure kiviga katki ning nüüd on muresid ja probleeme mida lahendada rohkem kui üks. Mis teeb asja eriti nõmedaks, et see juhtus 200m politsei jaoskonnast. Lisaks, seni olime arvamusel, et CR on Kesk-Ameerika riikidest kõige turvalisem ja arvestades kust me juba olime läbi tulnud, siis sellist asja siin riigis küll oodata ei osanud.

Mina veel natuke sain peale seda magada, aga Andres on puhta magamata ja alates kella 6-st saadab maile ja helistab, et saaks Kanadast uue klaasi siia saata. Täna on reede ja kui täna seda asjaajamist korda ei saa, siis tuleb nädalavahetus ning me kaotame tervelt 3 päeva. Need päevad on olulised kuna VÄÄN tuleb enne jõule Panamast kindlasti Kolumbia poole teele saada, muidu jookseme oma ajakavaga täitsa tupikusse L. Ma loodan, et kõik saab korda kõige paremas korras!!!

Kella kolmeks päeval on Andres asja nii kaugele ajanud, et klaas saabub hiljemalt 10 päeva jooksul VW esindusse San Josesse ja see läheb maksma 700 USA $. Kanadast saatmine läheb maksma a’la sama palju, aga siis tuleb veel töökoja maksumus juurde. See on ikka nii naljakas, et klaas ise  maksab Kanadas 130 $, kuid lennukiga saatmine ja erinevad maksud tõstavad hinna nii kõrgele. Nüüd oleme sõltuvad sellest klaasist ja VW asjaajamise kiirusest.

Ostame poodidest käepäraseid vahendeid ja Andres fikseerib katkise klaasi.

Peale lõunat sõidame minema siit ebasõbralikust rannast ja suund järgmisesse randa ning rahvusparki, kus loodame öösel minna vaatama merekilpkonnade munemist.

Laupäeval vedeleme rannas ja võtame kilpkonna tuuri. Pilte selle ajal teha ei tohi, seega saan nähtust rääkida homme J

Oravad armastavad siin kookost närida! :)

T, K 06. - 07.12.11 San Juan del Sur ja Costa Rica

Hommikul praamiga mandrile tagasi. Ka sellest saab omamoodi seiklus, sest siin planeeritud logistikast pole keegi kuulnud või ei tahagi teada, kõik käib silma järgi ning põhimõttel, et peaks välja töötama küll. Meie auto läheb praamile nii, et ustest sõidu ajal välja ei saa ja pool tagumist ratast on üle ääre. Pealesõit on sentimeetrite mäng ja juba üks ameeriklane näitab käemärkidega, et kui peaksid mu auto ära rihtima, siis hakkame pabereid täitma J. Mitu korda rõhutatakse, et kas käsipidur on ikka peale tõmmatud ja käik sees! Tuul on tõusnud ja enne sadamat kõigutab mõnusalt, aga õnneks läheb kõik hästi.

Lääne rannikul taas mõnus väike rannalinnake, kus on segu turismist ja kohalikust elust. Tõsiselt relax koht söögikohtade, baaride, poekeste ja ööbimiskohtadega. Kuna siin on turiste, siis on asjadel ka hinnad J, aga vaatamata sellele koht, mida soovitan, sest kõik on chill!

Andres käib jälle juuksuris ning juhtub pisi-pisikene äpardus, soeng saab liiga lühike, aga teha pole enam midagi J.

Õhtul tahame võtta kilpkonnatuuri, te näha kuidas suured ookeani kilpkonnad tulevad rannale munema, kuid sellest ei tule kahjuks mitte kui midagi välja. Mõned nädalad tagasi oli seal rünnatud turistide bussi ning 18 inimest paljaks röövitud ja nüüd ilma politsei eskordita seda tuuri ei tehta. Samas kergitas politsei kaasamine tuuri hinda, soovijaid on vähe ning see põhjuseks, miks igal õhtul väljasõitu ei toimu(ei saada kokku piisavat kogust inimesi). Istume veidi elava muusikaga baaris. Andres leiab hosteli, kus meil lubatakse ennast pesta ning puu varju magama.

Vastu hommikut äratab võimas linnukoor ja kui Andes silmad lahti teeb, siis lisaks kenale äratusele on linnukesed auto täis sittunud – nüüd enam autopesust pääsu pole J. Enne lõunat veidike rannas päikest võtmas ja egas kaua ei saagi olla, sest tuul on nii tugev, et liiva lennutab nagu liivapritsist. Kui tuuleiil üle puhub on kohe valus.

Peale lõunat hakkame liikuma Costa-Rica piiri poole. Nikaraagua piiril jälle abistajad ja esimene passi kontrolliv ametnik lausa rõhutab, et te vajate abistajat. Näitab ühe noormehe peale ja sõnab, et siin on minu sõber ja ta on väga hea ning tubli J! Välja riigist saime arvestades teisi piiriületusi kiirelt- lihtsalt –odavalt. Esimene piiripunkt, kus on tax fee kauplused ja seal üritame USA dollareid väiksemateks vahetada – Andres teeb müüjatele hispaania keelseid komplimente ja sai töötab J.

Costa Rica piiril taas putukatõrje. Üle pika aja piiri ületamine, kus pole vahendajat ja ei küsita altkäemaksu. Võtab mõned tunnid aega, aga Andres teeb kõik protseduurid edukalt läbi, minul jälle auto valvaja roll.

Ööbime 20km piirist eemal linnas La Cruz. Väljas on tohutu tuul, mis on kahjuks soe – tahaks juba jahedas magada J!

E 05.12.11 Ometepe

Esmaspäeval laenutame tsikli ja lähme sinna tagasi kuhu eile autoga ei saanud J. Siin oli veel veidi aega tagasi tee, aga nüüd…

Siin ringi liikudes hakkad mõistma, miks aeg on hoopis teise tähendusega. Inimesed sõltuvad loodusest, kultuuride koristusaegadest….

Nikaraaguas on Kesk-Ameerika kõrgeim alaealiste sünnitajate arv, siin jalutavad lapsed lastega. Tavaline, et emaks saadakse 12 ja 14 aastaselt ning tüdrukud jäävad üksikemadeks – puudub haridus ja puuduvad väljavaated tulevikule. Kuid on näha, et lapsi hoitakse väga.

Praegu on saarel kolm suuremat linnakest  ja paar head randa ning ülejäänud saar elab oma igapäevast, seda ehedat ja turismindusest palju puutumatut elu. Veebruaris valmib lennuväli ja siis tõenäoliselt muutub ka suuresti elu saarel, kerkima hakkavad resort keskused jne…

Päeva elamuseks oli koskede külastamine, esiteks tee sinna mootorrattal ja siis pea tunnine ronimine üles mööda vulkaani jalamit, et seda näha.

Vikerkaar on päris! :)

Peale lõunat sain kohutava peavalu ja kogu minu õhtu möödus VÄÄNis. Kuigi oli plaanis õhtul saarelt lahkuda, siis mina polnud võimeline isegi liikuma, oksendasin ja võtsin tablette.

P 04.12.11 Ometepe

Andres on tõeliselt väsinud ja lõpuks julgeb seda ka tunnistada. Hommik, kus ta tahab ja saaks magada, aga üks rekkajuht ajab ta üles, et VÄÄN eest ära liigutada. Väsinud mees vegeteerib umbes 10-ni voodis, siis sööme ööbimiskohas ja abivalmis perepoeg teeb lühikokkuvõtte saarel vaadatavast.

Andres külalislahke pererahva tagahoovis.

Nüüd siis külastamise järjekorras:

-          Charco Verde – kaunis laguun, mille ääres on matkarajad

-          Ojo de Aqua – allikas, mis saab alguse vulkaani juurest. Vesi on karastav kuid mitte külm. Huvitav, kui kiiresti hakkab siin vihma sadama – alles paistis päike, siis korraks tulid pilved ja kohe soe troopiline vihm. Mul tuli kuidagi meelde, et just sellist vihma ootasime me AFG – s, kui väljas oli pea viiskümmend kraadi J.

Ühe vaateplatvormi külastamine lükkub homsesse, kuna teed on autoga läbimatud.

Õhtusöögi plaanime järve kaldale. Loodame, et sääski tuulise järve ääres pole ja öösel saab mõnusat jahutust. Ja nii on alati, kui oled enda arust hea plaani teinud, siis see ei tööta J. Sääsed olid seal loomulikult olemas ja lisaks neile tõi Andres VÄÄNI veel sipelgad, hirmus tapatalgu kestis jälle mitmed tunnid. Ööbima jäime peale pikki otsinguid küll järve äärde, aga egas head und peale seda minul igatahes ei tulnud.

L 03.12.11 Mombacho vulkaan, köied, San Jorge ja Ometepe saar – San Jose del Sur

Hommikused jutuajamised elulistel teemadel.

Taas ootab ees ühe vulkaani vallutamine ja ma loodan, et see on selles riigis viimane J. Seekord sõidame üles tuuri pakkuva firma vana militaarveokiga ja see on ka ainuõige otsus.

Mombacho on vana vulkaan ja džungliks juba muutunud. Tipp on pilvede sees, tohutult niiske, tuuline ja külm ja egas palju näha polegi, aga vaatamata sellele ilusaid kohti ümberkraatri jalutuskäigule jätkub.

Vulkaani jalamil pakutakse puulatvades köitega liuglemist, järjekordselt suudab Andres hinna alla kaubelda ja me teeme selle läbi. FUN, FUN, FUN!

Nüüd kiirest linna nimega San Jorge, sest sealt peaks veel mõni õhtune praam minema Nikaraagia järve keskel olevale kahe vulkaanitipuga saarele. Õhtul 7 paiku olemegi saarel J.

Läheme sööma kohalikku restorani, kus saame järjekordselt tunda inimeste headust. Lisaks kõhutäiele saame ka loa ööbida peremehe kodu tagahoovis. Kui õhtusöök on lõpetatud tutvustab peremees meile oma poega, kes oskab inglise keelt. See on ikka nii vahva, kuidas inimesed tahavad  ja lausa otsivad võimalust, et saaks keelt praktiseerida. Siin on võimalus nii ennast kui pesu pesta. Vahva oli üle 15-17 aasta jälle pesu pesulauaga pesta J. Pesu nöörile kuivama ja tuttu. Homme hakkame saarega, mida LP nimetab kui muinasjutuks, tutvuma.

R 02.12.11 Granada, Masaya vulkaan

Granada, järjekordne ilus turismi linn – kirikud, katedraal, peaväljak, park ja siin on isegi jalakäijate tänav. Reede lõunapaiku toimub linnas usuüritus ja peaväljakule on püsti pandud lava ja rahvast on tohutult. Väljaku ääres pargis on erinevad toitlustajad (söök valmistatakse koha peal) ja karastusjookide müüjad, mängib muusika ja peetakse jutlusi või pigem võib öelda, et tegemist on terve etendusega.

Karastusjookide ja jäätise müüja, kes tähelepanu äratamiseks tilistab lakkamatult käepideme küljes olevaid kellukesi.

Rendime hobukaariku koos juhiga ja lähme vaatamisväärsutega tutvuma. Juht, kelleks on noor kena pruunisilme poiss räägib ajaloost ja näitab põhilised kohad kuskil tunnikesega meile ära. Päev on täna väga palav ja ülimalt mõnus on sõita varjus ja samal ajal kui tuul sahistab juustes J. Mugavused ja luksus mulle ikka vahetevahel meeldib J.

Üle pika aja saan osta endale jälle külmiku magneti (El Salvadoris ja Hondurases lihtsalt sellistesse kohtadesse, kus oleks neid müüdud me ei sattunud) ja istume tunni-kaks internetikohvikus ning naudime smuutisid. Hinnad on tänu turismindusele kohe palju kõrgemad kui meie oleme juba harjunud, muidugi võrreldes muu maailmaga on Nikaraagua odav ja ilus ja palju võimalusi pakkuv maa. Egas kaua mugavusi nautida saa, sest tahame võtta öötuuri Mombacho vulkaanile.

Tuur hakkab kell 5 õhtul ja me väikse hilinemisega kihutame või õigem oleks öelda 1 ja 2 käiguga tasa liigume vulkaani jalamile. Vaatepilt on ilus, aga kaua seal olla ei saa, sest vulkaani sisemusest tulevad välja hirmsad väävligaasid. Liigume kraatri teisele küljele ja imeteleme vaateid päikeseloojangu saatel. Tohutult kõva tuul! Nüüd hakkab siis liikumine taskulampide valgel – liigume veidi mäest alla, et minna koobastesse nahkhiiri ja tohutuid puujuuri vaatama. Tore üritus.

Peale tuuri pealinna – Managua, mis on umbes poole tunni sõidu kaugusel – šhoppama, õigemini toiduvarusid täiendama. Söön siin itaalia söögikohas elu parima juustulasanje. Peremeheks igati korralik itaallane, mida rohkem ta mu dekolteed piiluda sai, seda jutukamaks ja lahkemaks ta muutus J.

Täna juhtus ka väike ebameeldiv asi – sõidul poodi visati kiviga auto pihta. Hea, et see klaasi ei tabanud, sest mõlk plekis on päris suur L.