N 01.12.11 Cerro Negro vulkaan

Hommikul veidi rannas, aga ujuma minna ikka ei saa, põlvini vees saab veidi sulistada ja kõik, muidu viib laine kaasa. Vesi muidugi soe  ja soolane.

Päike, õhk ja vesi – need me sõbrad kolmekesi!  Andres leiab vahest võimalust ka sporti teha, minul selleks millegipärast aega ei jää või on asi hoopis tahtmises J

Järgmiseks Andrese suur kirg – vulkaanid. Vulkaan Cerro Negro, mille nõlvalt saab lauaga alla lasta. Friigid on sealt alla tulles saanud kiiruseks 86 km-h. Kui muidu kohtab turiste harva, siis need on küll sellised kohad, kus kõiksugu hullud kokku saavad. Selleks, et lauaga või pepukaga alla tulla peab aga üles minema. 45 min mäest üles, seal hingematvad vaated ümbritsevale loodusele ja vulkaani sisemusse ning siis mõne minutiga alla. Mina ei julgenud on jala pärast seda läbi teha. Mulle tundus, et ülesminek oli päris karm – keskpäevane päike lagipähe, üles mäkke ja taustaks must vulkaan, mis tõmbab päikest nii kui magnet.

Taas eksime ära, aga kohalike abiga saame suurele teele tagasi ning suund Masaya ja Granada peale.

K 30.11.11 San Jacinto, Leon, Las Penitas

Kuum muda ja kuumavee allikad – kujutasin endale ette, et see on koht kus saan liguneda soojas vees ja võtta mudavanne, aga võta näpust. See oli koht, kus sai näha auravat maapinda ning näha keevat muda, ei mingit spad ega luksust. Tundub, et hakkan tasapisi vist mugavusi taga igatsema J.  Pähe tulid järjest erinevad äriprojektid, kuidas saaks kõike seda soojust ja muda paremini rakendada külastajate ja kohalike enda tarbeks.  Järgmisena, aga tuli mõte, et võibolla peaks sellised kohad säilitama lihtsalt sellistena nagu nad on. Kõike ei saa ja ei tohi ju rahaks teha. Hirmus läänelik mõtlemine – kõik suureks rahaks.  Kuigi hingest tahaks kõigele sellele paremat rakendust ja kohalikele veidi paremat elu (aga äkki on nad oma eluga rahul ja ma mõtlen üle J )

Tüdruk oli meie giid mudaväljadel ja väike on tema vend, üed ja vennad hoiavad siin väga üksteist! Muide, siin ongi giidideks lapsed.

Leon, kahjuks pole eriti aga ringi jalutada, otsime neti võimalust, sest on kuu lõpp ja tuleb oma maksud-näidud korda saada. Korra kasiinost läbi – õnne seekord ei ole, kuid kasiino välistrepil istudes saame interneti. Õnneks turvamees on mõistlik ja meid ära ei aja.

Kohalikus sööklas lõunasöök. Kohvikusse kooki sööma, kus saame ka wi-fi ühenduse ja enamus aeg kulub blogi täiendamiseks.

Õhtuks läänerannikule beachile – Las Penitas väike armas kohake, kus on meeletud suured lained, mis sobivsd rohkem surfaritele. Öö möödus peaaegu magamata, sest peale dušši all käimist olid sääsed VÄÄNi tunginud. Mitu head tundi tuli neile jahti pidada!  Siin on sääsed kuidagi väiksemad ja kavalamad, polegi neid nii lihtne hävitada :).

T 29.11.11 Matagalpa – šokolaadi vabrik ja Selva Negra

Hommikul meie, perenaine Huanita ja tema poeg Kristofer ning mama Marfa asume teele šokolaadivabrikusse. Näidatakse, seletatakse, saame proovida. Siin valmistatakse eco-natural-käsitöö J šokolaadi vaid kohalikule turule. Ostame mõned tahvlid kaasa, hea vahest kohvi juurde tükikene võtta.

Matagalpas sööme, võtame raha ja edasi viib mama Marfa meid Selva Negrasse –  koht, mis on 12km linnast. Väga kaunis koht mägedes puhkamiseks ja pulmadeks. Viimase tarbeks on siin kõik olemas – imearmas kirik, hobused ja kaarikud, peoruumid, luikedega järv ja majakesed ööbimiseks. Tegime tunnise sõidu hobustega, mis polnud suurem asi.

Öine sõit siinsetel teedel on tohutult väsitav. Seal kus pole välja ehitatud jalakäijate teid kogunevad külanoored teede äärde ja peale istuma ja neid ei näe, samuti on valgustamata jalakäijad, jalgratturid ja osa mootorrattaid.

Pimedas jõuame kohta San Jacinto ja taas mõõduka raha eest leiame ööbimiseks koha termotöötlusjaama sissepääsu juures.

E 28.11.11 San Ramon – kosk, kohviistandus ja kullakaevandus

Siin kodus on tore komme, et pere sööb koos ja ka meie kuulusime täna siia perre. Suhtlemine on vaevaline aga lõbus, Andrese hispaania keel paraneb iga päevaga, mina olen rohkem naerata rollis. Väga piinlik, aga kui Eestisse tagasi jõuan ja tahtmine veel alles on, siis hakkan hispaania keelt õppima, see on tõsiselt ilus keel J.

Hommikul kokkulepitud ajal kohtume poisiga meie ööbimise kohas ja retk loodusesse või alata. Esiteks veekaskaad, mis on kordades väiksem sellest, mida oleme juba näinud, kuid on siiski ilus. Käime ujumas ja lõunaks linna tagasi keha kinnitama. Andrest teeb tutvust kohalikega.

Edasi sõidame juba autoga ja plaanis üle vaadata vana kullakaevandus ning külastada kohvifarmi.  Evaresto (giid) vabandab, et egas kaevanduses vaadata eriti midagi pole, aga see on siiski üks kohtadest, mida siin turistidele näidatakse. Kullakaevandusest saab selle reisi kõige suurem üllatus, sest selleks et sinna sisse saada tuleb sumbata rinnuni külmas vees ning valgusega peletada eemale nahkhiiri. Riideid ja fototehnikat kaevanuse suudme ette jätta ei soovitata, polevat turvaline, nii siis täies varustuses mägivette, kuhu situvad nahkkiired. Plussiks oli see ei seal ei haisenud ning vesi oli siiski voolav J. Peale sealt välja saamist jäid Andresele vaid kuivad aluspüksid ja mina sain tema tagavara lühikesed püksid, õnneks ei vaata siin küll keegi selle peale viltu.

Kohviistandus – näidati-seletati kuidas kohvi kasvatatakse, korjatakse ning mis protsessid peab uba enne läbima, et kohvi meie kodudes tassi jõuaks. Ise nikaraagualased joovad musta ja magusat kohvi.

Andres satub jutusoonele meie perenaise emaga ja saab kokku lepitud järgmise päeva kava.

P 27.11.11 Somoto, Esteli, Matagalpa ja San Ramon

Just kui eilsetest vintsutamistest piiri peal veel vähe. Täna hommikul on tööl uus vahetus ja otse loomulikult nõutakse meie käest just neid pabereid, mis eile juba ära korjati ning keegi ei vaevu kontrollima eilsete dokumentide kaustast. Uuesti tuleb minna koopiaid tegema, aga Nicaragua ametnik pole veel tööle tulnud, seega tuleb seda teha Hondurases. Seal juba ametnikud ootavad, et hakkame protseduuriga pihta J. Andres seletab tükk aega, et vaja on vaid ühte koopiat ja õnneks üks ametnik mõistab, muidu ei tea millega see oleks lõppenud. Korruptsioon on meeletu ja seda ei üritatagi varjata, vaid iga üks käib ja küsib mingit raha!

Nicaraguas on teed head, kiirused mägedes madalad, külades sees kiirus 25km-h. Kiirteede ääres kui külades jalgratta- ja jalakäijate teed. Viimane oli tõsiseks üllatuseks. Uudsel hakkavad silma savimajakesed.

Somotos teeme väikse vahepeatuse, et osta puuvilju. Suur pole alati hea – selgub, et eriti suured banaanid on küpsetamiseks, mitte kohe söömiseks, aga sellest saame me aru alles siis kui ost on juba tehtud J. 

Estelis külastame värskelt avatud kaubanduskeskust ja üle pika aja õnnestub osta päris kaerahelbeid. Nimelt algavad enamus hommikud meil pudruga!

Poole päeva pealt läheb lahti kõht, väga harva kui minuga midagi sellist juhtub, aga nüüd on sees siis käes. Enesetunne on päris kehv. Matagalpast ostame kohalikke rohtusid.

Matagalpa on kohvipealinn ja joome vaatamata pealelõunasele kellaajale veel tass kohvi mõnusas kohvikus, kus serveeritakse selline kohvi sõnadega - spetsiaalselt sulle J

Maja kaunistamine Matagalpas.

Vastu pimedat jõuame linnakesse San Ramon, kus soovime külastada kohviistandusi. See on Andrese suur soov olnud ja selle nimel on ta valmis sõitma ei tea kuhu ja kus me pimedas küll ei seikle. Jälle sama jama igaüks näitab erinevas suunas ja nii veenvalt, et jõuame mööda olematuid mägiteid kuskile külla, kust enam edasi minna ei oska ega julgegi. Külamehed kui jaaniussikesed tulevad taskulambivalgel ümber auto, et näha kes on saabunud. Lubatakse külla ööbima jääda, aga otsustame ikkagi alla tagasi sõita. Tee on kohutav, mina sõidan käsi prožektoriga aknast väljas, et midagigi näha, siis läheb katki auto kumm.  Alla jõudes hakkame öömaja otsima ja üks poiss, kes päris hästi oskab inglise keelt soovib tulla abiliseks, et meie mure lahendada. Sõidame mõned öömajad läbi ja lõpuks valime kodumajutuse. Lõpuks selgub, et ta on kohalik giid ja võib meile homme kohalikke vaatamisväärsusi näidata. Mõeldud, tehtud ja hommikul kell 9 on kohtumine, et minna kose juurde, kohviistandusse ja kullakaevandusse.

Õhtul on külas Mehhiko tsirkus ja lähme meiegi seda vaatama. Odav külatsirkus, aga vahelduseks päris hea J.

Majutuses Andresel voodiga ei vea ja ta otsustab maja ette VÄÄNi magama minna, mina jään majja, sest seedimisega pole ikka veel kõik korras.

L 26.11.11 Hondurasesse sisse ja välja, Nicaragua

Tegime õigesti, et varakult piiripunki El Amatillo poole sõitma hakkasime, sest hiljem selgus, et pangad lõpetavad töö kell 12.00 ning peale seda meil mingit võimalust ei oleks olnud. Linnas küsime õiget teeotsa ja üks abivalmis meesterahvas aitab meid jalgrattaga ees sõites. Hüvitasime tema hommikust vaeva ja abivalmidust rahaliselt, mõlemad rahul J.

Piiri ületamine jälle sama skeemiga, on mingi tegelane, kes pakub end abiliseks ja ootab selle eest muidugi tasu. Andres ajas asju ja mina ootasin väljas ning valvasin autot. Aega läks umbes 2,5h. Paberimajandus oli olnud meeletu – dokumendid ja nendest koopiad, siis iga ametnik paneb oma templi ja siis jälle koopia, siis maksmised erinevates kohtades ja igast kviitungist koopiad J….. Andres püüdis seda protsessi jälgida ja aru saada, aga ei suutnud. Hea oli see, et altkäemaks viis ta iga ametniku juures järjekorras esimeseks. Raha aitas isegi nii palju, et Hondurasesse sisse tulles ei soovinud keegi mind nähagi, dokumendid vormistati niisama ära. USKUMATU! Kindlasti ei puudu piiripunktides ka raha vahetajad, sest tihti peadki makse tegema sularahas kohalikus valuutas.

Raha vahetamine toimub mitme tunnistaja juuresolekul ja tõenäoliselt selle kuti, kes auoto peal puhkab tema kodu tagauksel :)

Üks abivalmis abistajatest ja tema vaeva tasumine :)

Hondurase piir siss- ja väljaminekul.

Et tegemist on 2 riigi vahelise piiriga, seda on raske uskuda, aga nii see on!

Restoran Cedenos.

Tee peal põikasime sisse linnakesse Cedeno ja edasi piiripunkti El Espino, kus algab taas piiriületuse triangel pihta. Ma ei tea, mida ma ilma Andreseta teeksin, sest Hondurasest välja ja Nikaraguasse sisse vormistamiseks ei pidanud ma autost väljagi tulema. Tema jutu järgi on kogu piiriületus üles ehitatud raha välja pressimisele ja kõik mängivad omavahel kokku, alates tippametnikust kuni kõige väiksema tegelaseni (vabatahtlik).

Saame loa ööbida piiripunktis (2 meest saavad homse hommikukohvi raha ja kõik on bueno).

R 25.11.11 Vulkaan San Salvador, Cojutepeque, San Vicente ja San Miguel

El Salvadoris on teede tähistamiseks sildid kuid km palju kuskile, seda kombeks pole märkida.

Vulkaan paikneb El Boqueroni looduspargis, kus on 12 erinevat vulkaani ja San Salvador on meist kõige kõrgem. Vaated kraatrisuudmelt olid kaunid ja võimsad.

Hakkame liikuma Hondurase piiri poole ja peatume linnades Cojutepeque ja San Vicente ning ööbime linnas San Miguel. San Migueli nimetatakse San Salvadori inetuks kasuõeks, mina sellest inetusest aru ei saanud. Linnad ja külad tunduvad juba sarnased, mõni on avaram ja puhtam ning vastupidi. Reede õhtuti on tõenäoliselt suuremates linnades pidustused, sest linna peamagistraal oli ühes osas kinni pandud, liiklus ümber suunatud ning pandi üles tohutut lava. Lavasid ja esinemisi oli mujalgi näha-kuulda. Linnas palju turvamehi, politseinike ja militaarpatrulle. Kaubanduskeskuste parklatesse lubatakse pääsmete alusel, aga see ei garanteeri sulle veel kohta, meil läks pool tundi kuni koha saime J.

San Vincente kellatorn, mis oli kaugelt ja kõrgelt mägiteelt vaadates isegi uhkem kui selle trepil seistes :).