E,T,K 30. – 31.12.13 ja 01.01.14 MIAMI, BRÜSSEL

Andres pakib asjad ja auto ning alustab oma koduteed. Ta on nõus mind viima kesklinna ja sealt ise edasi sõitma. Soovin oma kallile sõbrale turvalist sõitu ja kõike ilusat uuel aastal ning lähen linnatuurile.

Kesklinnas liigub tasuta rong, mis liigub peamiselt enamus asjast pilvelõhkujate vahel, kuid plussiks on see, et saad igas sulle meeldivas peatuses maha tulla ja ümbrusega tutvuda ning huvi korral taas edasi sõita. Sõitsin paar ringi rongidega, jalutasin kesklinnas ja ranna ääres, kuulasin kontserti ja AA Arena juures istusin bussile, et sõita tagasi Mailise juurde.

 

Käin läbi mahemarketist, söön head ja paremat kõhu täis näidistest, mis on söömiseks välja pandud ning jalutan korterisse.

Õhtu lobiseme Mailisega veel pikalt, aga enne keskööd saan ikka voodisse.

Teisipäeva hommik hakkab asjade pakkimisega. 11.30 saabub päev varem tellitud shuttel buss lennujaama ja algabki kodutee Fort Lauderdale- Montreal- Brüssel-Tallinn. Arvasin, et uue aasta vastuvõtt lennuki pardal on kuidagi eriline, aga kapten ütles ainult valjuhääldist, et 10sek pärast algab uus aasta ja oligi kõik. Air Canada lühilennul tasuta süüa ei saanud ja kõrvaklappe pakuti raha eest. Pikal lennul oli olukord parem J.

Olen maganud ainult paar tundi ja väsinud, kuid lähen rongiga kesklinna, sest mul on terve päev aega ja Brüsseli lennujaamas tasuta neti pole. Uue aasta esimesel päeval see linn kõige ilusam ei ole – iga nurga peale on keegi oksendanud ja prügi, katkised pudelid vedelevad maas. Lahti on söögikohad, suveniiripoed, šokolaadipoed ja tööd on vahvliküpsetajatel. Magus vahvlite lõhn levib üle kogu linna J. Turiste on linnas väga palju.

 

Üldiselt Brüsseli lennujaam mulle meeldima ei hakanudki, järgmine kord kui on pikemalt vaja oodata valin lennud läbi Amsterdami või Frankfurdi.

Tänud Andresele ja Mailisele, kelle kaasabil see reis teoks sai ja kui kõik klapib tuleb võib-olla järgmine aasta seiklus Kanada põhjaossa! J

L, P 28. – 29.12.13 MIAMI

Laupäev on nagu laupäev ikka, magame kauem ja hommikukohvi joomine ning lobisemine venib lõunani. Mailisel on soov paari poodi minna ja me ühineme temaga, saab ostetud uus ukselukk ja natuke riideid. Lõuna hiina buffe söögikohas, kus  veidi üle 9 USD saad süüa nii palju kui tahad, mina sõin sushisi nii palju kui sisse mahtus ja siis veel natuke peale J. Toit oli väga maitsev, seda kiitsid ka Andres ja Mailis.

Õhtupoole aitasin Andresel Mailise korteris välisukse lukku vahetada ja me saime sellega hakkama! Viime Mailise memmekese juurde, sõidame kuni pimedani Miami kallites rajoonides ja tuleme pimedas korterisse tagasi. Andres tahab teha üllatuse ja viia mind mingisse salapärasesse klubisse J mõnusalt aega veetma. Alguses puiklen veidi vastu, aga egas midagi, piduriided selga ja minek.

Koju tagasi jõuame alles vastu hommikut ja mina magan pühapäeval kella 11-ni. Andres on vahepeal jõudnud juba poes käia ja kohvi valmis teha kui mina lõpuks silmad lahti saan. Hommikukohv voodisse pühapäeva hommikul on mõnus J! Samas teatab Andres kehva uudise, et autol on esiratta vedrustusega mingi jama ja autoga enam liikuda ei saa. Tänase päeva plaanid tuleb kõik tühistada ja Andres hakkab läbi helistama kõiki ümbruskonna auto varuosade poode. Nagu alati juhtuvad jamad siis kui neid on kõige raskem lahendada – nädalavahetusel, töökojad ja paljud poed on kinni.

Õnneks saab Andres auto korda, aga tagasi jõuab ta alles pimedas ning minu terve päev möödub toas.

N, R 26. - 27.12.13 KEY WEST ja tagasi MIAMIsse

Peale eilset meelelahutust lubame endale pikema magamise. Mina magasin telgis super hästi, Andres autos ei saanud päris hästi välja magada, seega kui mina lõpuks telgist välja ronisin oli Andresel juba hommikukohv tehtud, mul jäi ainult puder keeta J.

Lõunaks jõuame randa, mina võtan tunnikese päikest (esimest korda selle reisi jooksul) ja Andres sõidab rattaga ringi, sest tema päikest ei armasta, pigem isegi kardab seda.

Jätame auto ranna äärde ja läheme ratastega linna peale. Lõunasöök kohvikus, kus töötavad vene tüdrukud ja poisid, kes on Key Westis olnud varsti kaheksa aastat.

Saar on mõnusalt väike, nii et seal on paras just rattaga liikuda. Võtame giidiga tuuri Little White House, kus põhiliselt räägitakse president Trumanist ja selle maja ajaloost. Tasub külastamist.

 

Külastame rannapromenaadi, kus vaatame tänavaesinejaid. Artistid teevad lihtsaid trikke, viskavad nalja ja ootavad pealtvaatajatelt raha. Mõned loodavad saada 10.-, mõned lepivad 5.- oma etteaste ees.

Sõidame tagasi auto juurde ja tuleb otsustada, kas jääda veel üheks ööks või sõita Miamisse tagasi. Andres helistab paari campalasse, kuid sealt vastatakse, et kõik kohad on välja müüdud. Sõidamegi juba ära järgmisele saarele kui Andres teeb sissepõike ühte telkimisalasse ja meil on õnne, saame koha. Telk üles, piduriided selga ja tagasi Key Westi peatänavale. Õhtustame itaalia restoranis ja pidutseme Eedeni Aias J!

Reede hommikul paneme oma laagri kokku ja sõidame randa, kui saan riided seljast läheb päike pilve taha ja näha on tumedaid vihmapilvi. Tagasisõidul Miamisse teeme paar peatust outlet poodides, kus praegu on allhindlused 30-70%. Suur aeg, mis nendes poodides kaduma läheb, kuigi eriti midagi ei osta, ikka vaatad ja proovid ja siis mõtled, kas mul on ikka seda asja vaja, kodus on ju kapp riideid täis J.  Pimedas jõuame korterisse, Mailis on kodus, ajame juttu ja suhteliselt varakult magama. Nii Andres kui Mailis ei mäleta, et viimaste aastate jooksul oleks jõulude ajal olnud nii ´külm´, pilvine ja vihmane. Tavaliselt päike paistab selgest taevast ja väljas 30 ja enam kraadi. Reisimiseks on praegune ilm muidugi super, aga paar päeva oleks tahtnud rannas ka vedeleda, aga seekord ilmataat seda ei võimaldanud  L.

K 25.12.13 KEY WEST

Täna on pilvine, tuuline ja sajab hoovihma. Kõik kohad (va Starbucks, McDonalds, bensiinijaamad ja veel mõni) on suletud. Meie alustame sõitu lõunasse Key Westi. Väike probleem on selles, et kuskile tänava äärde ööbima sind ei lubata (politsei võib teha ühe hoiatuse, aga peale seda kohe trahv) vaid tuleb kindlasti minna parkimisalale, mille hinnad ei ole just kõige madalamad. Andres saab ühe camp-ala viimase vaba koha, teine camp-ala ei vasta isegi telefonile, suure tõenäosusega on kõik kohad välja müüdud.

Homesteadi linnast võtame  kohvid ning viimase saare lõppu on sõita 275km ja i-pad pakub sõiduajaks veidi alla 4 tunni, sest keskmine lubatud kiirus on 70km-h.

Sõit saarelt saarele üle sildade, igal pool kanalid ja paadid ning paadipoed. Tihti jooksevad kõrvuti uus ja vana sild. Nii nagu ma eelnevalt lugenud olen, siis peatänav alla Key Westi ei ole eriti huvitav, aga kui keerad kõrvaltänavasse, vot seal on mida vaadata. Uhked villad, mille ees on autod, maja tagant jookseb kanal, kus pererahvas hoiab oma paati ja osadel on veel privaatne lennuväli kahe tänava vahel. Huvitav on see, et neil ei ole mingit aia osa, heal juhul on maja taga suur võrguga kaetud terrass. Üle kolme korruse kõrguseid eramaju ei kohanud, paljud majad on jalgade peal. Muidugi ei tasu arvata, et siin pole tagasihoidlike kui isegi mitte äärmiselt viletsaid ja armetuid elamuid, on ikka.

Meie valitud Boyd`s campala on minu arust väga vinge ja kõik eluks vajalik on siin olemas – infopunkt, pesemisekohad, pood, igal telgiala platsil on oma grill ja laud koos toolidega ning isegi pesumasinad ja –kuivatid. Lahe on see, kuidas inimesed tulevad telkima või paljude puhul oleks õigem öelda parkima, sest nad reisivad bussiga, mis on nagu maja, kus on kõik olemas, lisaks on neil jalgrattad või mootorrattad kaasas ja jäikühendusega sõiduauto või paat. Siis laotatakse välja vaibad, õuemööbel, ventilaatorid jne ja isegi pannakse üles jõulukaunistused.

 

Ilm hakkab täiesti käest ära minema – taevas on potisinine, tõuseb tugev tuul ja juba tibutabki vihma, aga egas midagi telk ruttu üles, soojad riided selga ja linna peale chillima. Enne teeme veel selle reisi esimese burgeri söömise J.

Tasuta parkimise leidmine kesklinna lähistel on suhteliselt keeruline ja enne kui me süsteemile pihta saame kulub oma pool tundi ning saame lõpuks hea koha 5-7min jalutuse kaugusel peatänavast. Enamus tegevust – poed, restoranid, meelelahutus, 80% kõik sellest on peatänaval. Meeldejäävamad kohad olid:

-          Sloppy Joe´s baar, kus armastas käia Hemingway

-          Karaoke baar, kus isegi oma kehva inglise keeles mina laulsin mõned laulud kaasa. Kui omanik hakkas tungivalt peale käima, et me mingid joogid ostaksime, siis liikusime edasi

-          Garden of Eden oli üks igati pull koht J. Kolmandal korrusel asuv katuse diskobaar, kus ise saad valida, kas tahad olla riietega, paljas või poolpaljas – kõik on lubatud ja aktsepteeritav.

-          Aqua oli koht, kus käisime Drag Queenide šhow-d vaadates. Kolm esinejat, igal oma stiil, kui 2 neist oleks tänaval vastu tulnud, siis oleks küll pakkunud, et nad pool naised pool mehed on, aga üks oli välimuselt ikka nii naine kui olla sai. Uskumatu, kuidas ameeriklastele see peale läheb ja nad iga esinemise eest lausa tahavad raha neile rindade vahele suruda. Mina võtsin alguses veidi eemaloleva hoiaku ja egas nad said paari lauluga aru, et siit lauast neile midagi ei anta. Lõpupoole läksid etteasted väga mõnusaks ja poetasin minagi 1 dollarilisi higiste rindade vahele J. Kohalikud tulevadki sellistesse kohtadesse laual klaasike alkoholi ja hunnik 1 USD-d. Vahelduseks oli sellise koha külastamine päris fun.

 

 

Key West on tuntud ka kui meespaarikeste, kunstnike, endiste hipide ja rikaste linn-saareke. Maismaalt viimase saare tippu tuleb ületada 42 silda ja neist pikim on 7 miili, saarestikus on üle 100 saare, ühel pool on Mehhiko laht ja teisel pool Atlandi ookean.

T 24.12.13 Everglades rahvuspark – Shark Valley ja Marco Island

Hea on olla looduses, aga linnas magamise suureks plussiks on sääskede puudus J. Värske õhk, tuul, päike ja aktiivne tegevus väsitavad paras jagu ära, eile kustusin kella 22 paike nii ära, egas kuulnud isegi millal Andres magama läks.

Hommikul kell 7 äratus. Õnneks on Kanadas olukord stabiliseerumas ja saame täna rahvusparki tagasi sõita. Sõit Shark Valley-sse mööda head asfaltteed, mille ääres jookseb kanal, kus elavad erinevad linnud ja alligaatorid. `Vennad` lihtsalt peesitavad kanali kaldal laskmata end millestki häirida. Inimeste majad kanali ääres on ääristatud kõrgete ja tugevate aedade ja väravatega, sest kroks võib tunduda uimane ja aeglane, aga tegelikult on ta maismaal kiire liikuja. Paar nippi, mida Alex rääkis – kui tuleb vajadus krokodilli eest plehku panna, siis siksakitades, sest tal on küljele liikumine raskendatud. Kui peaksid jääma talle lõugade vahele, siis suru talle pöidlad silma ja looda, et ta sinust lahi laseb. Kui sind peaks kätte saama püüton ja hambad sisse lööma, siis sinu käitumine peab olema loomulikule reaktsioonile vastupidine. Nimelt, püütonil on sissepoole kaardus hambad, seega sa ei tohi näiteks kätt tal suust välja rebida vaid hoopiski sissepoole suruma. Eelnevalt peab sul olema muidugi terav nuga käepärast, et teda kohe tapma hakata ja kui sa oled edukalt ta vagaseks teinud, siis käe rohkem lõugade vahele surudes selle sealt eemaldama ning kohe arsti juurde. Püüton pole mürgine, aga ta hammastel on kohutavad bakterid, mis sügavates haavades tekitavad raskeid põletikke.

Mõte teha airboat sõitu, aga vaatab kuidas aega jääb, sest need kohad, millest mööda sõidame, kas on liiga ülerahvastatud ehk peab kaua ootama või pole kedagi, seega tuleb kaua oodata, et paat rahvast täis tuleks.

Shark Valley matkaraja saab läbi teha ise, kui ka kohapeal pakutava `trammiga`, millega kaasneb ka giidi teenus. Meie tegime seda ise ratastel ja see oli igati  tegemist väärt, eks pildid räägivad ise enda eest. Raja pikkus 20km kanti. Peab lisama, et meil vedas ilmaga – veidi tuuline ja pilvine.

 

Rattaretk tehtud liigume läände Marco Islandi poole tehes mõned sissepõiked rahvuspargi radadele, mille saab läbida autoga. Taas räägivad pildid enda eest J.

 

Marco Island on kanalitega ühendatud saarte kompleks, kus inimestel on maja ees auto ja tagahoovis kanalis oma paat. Silma jääb äärmine puhtus ja hoolitsetus, inimesed naeratavad, teretavad ja on lihtsad vaatamata oma suurele rikkusele. Meie jõudsime siia tund enne pimeduse saabumist ja egas me muud ei jõuagi teha kui tänavatel ringi sõita ja seda ilu silmadega ammutada. See on koht, kuhu võiks varuda kindlasti mõned tunnid rohkem aega ja Andres arvates on külastamist väärt ka linn nimega Naples, mis asub samuti Florida läänerannikul, veidi Marco Islandist põhja pool.

Täna on enamus kohti avatud ainult kella kuueni. Võtame hiina restoranist toidu kaasa ja sõidame tagasi Miamisse Mailise juurde ööbima. Tagasiteel puudutame jutu sees teemat, mis kütab kired ülesse ja enamus sõidust möödub vaikuses. Peale 2 tundi kiirteed, kuskil 9 paiku oleme korteris. Mina olen väsinud ning jõulude tähistamise asemel lähen magama.

E 23.12.13 EVERGLADES rahvuspark

Äratus kell 7, minu armastatud hommikusöök – ise keedutud kaerahelbepuder, paar võileiba ja tassike kohvi. Tänase hommikusöögi lööklauseks sai- keeruline on puhata koos inimesega, kes ei oska puhata. Väljasõit 8.30 ja 9.30 läheb lahti kayaki tuur.

 

 

Nõme süsteem, tuleb sõita pargist välja linna ja sealt jälle parki tagasi. Andres proovis rääkida, et tuleme sinna kohta, kus paadid vette lastakse (rahvuspargi territooriumil), aga tulutult.

Meie grupp on 5 hiinlast+meie+Alex. Alex on kutt, kes lihtsalt esimesest silmapilgust röövib mu südame. Mingit sorti metsikust, lihtsust, professionaalsust ja tähelepanelikust, see on midagi sellist, mida sa ühe sõnaga väljendada ei suuda, aga tajud iga keharakuga. Ole mu kaaslane ja ma järgnen sulle kuhu iganes, kauaks iganes J.

Kõigepealt kayaking, mis on tohutult lõõgastav tegevus. Vaikselt sõuad läbi imeliste mangroovisalude ja –tunnelite, otsid alligaatoreid ja krokodille, kuulad Alexi jutte – üldine info + seigad, mis on temaga juhtunud siin 2-aasta jooksul. Kuigi nägime ainult ühte alligaatorit, möödusid 2 tundi kiiresti.

 

Edasi sõitsime Flamingo Camp-i lõunasöögile ja samas õnnestub meil näha lamantiine. Need on vaid üksikud hetked kui nad tulevad vee peale hingama, aga ma olen nii õnnelik. Jään lootma, et selle reisi jooksul õnnestub mul neid veel näha.

Soovitus, kui olete siinkandis ja soovite võtta tuuri, siis võtke paari ööbimisega väljasõit, see küll maksab kuskil 450 USD, aga pidid olema garanteeritud haid, lamantiinid ja delfiinid jms ja ööbitakse vee peale ehitatud platoodel. Sellest rääkis täna Alex. Alexile oleme siin oldud aastate jooksul esimesed eestlased. Huvitav fakt, et turistidest valdav osa on hiinlased, Euroopast -  prantslased, sakslased ja siis kanadalased.

Viimane osa päevast on matk märgala metsas, kus vesi ulatub põlvini ja üle. Toigas käes kompad sügavust ja hoiad tasakaalu, siin on oht astuda peale mõnele maole või astuda sisse krokodilli auku. Meil läks kõik hästi, nägime ühte madu ja erinevaid linde. Hästi lähedalt saime jälgida öökulli ja üritasin Alexile selgeks õpetada eesti keelset sõna öökull, kuid selle väljahääldamine ei tahtnud ka peale 5x õnnestuda J Lisaks, ära puutu taimi, mida sa ei tunne. Siin rahvuspargis on puu, mille kõik osad on äärmiselt mürgised ja tekitavad inimesele kohtava allergia ja mädanevad haavad, millest paranemine võtab miinimum 2 nädalat. Looduses on olemas ka puu, mille vaik aitab haavu parandada, aga sa pead seda tundma ja paranemine ikkagi võtab mitu nädalat aega.

 

Kayaking, matk vesimetsas, hetk lamantiinidega + Alex on tänase päeva motoks.

Tagasiteel matkalt saab Andres sõnumi, et Torontos on jäävihm seisma pannud kogu elu – elekter on ära, inimesed otsivad generaatoreid ja kütust, kogunevad naabritega ühte majja, et oleks soojem ja saaks teha süüa. Ka Andrese majast on kadunud elekter ja me sõidame linna Mailise korterisse, et Andres saaks korda ajada elu kodus nii, et keegi vaataks ta kinnisvara järgi.