Piiri ületamine läks sujuvalt 1-1,5h. Andres on juba proff ära tundmaks kui mõni riigiametnik küsib põhjendamatult raha. Säästame kahe peale 6 USA dollarit J. Kahe piiri vahel pritsitakse auto jälle mingi keemiaga üle ja tere tulemast Guatemalasse.
Täna otsustame külastada Tikali – püramiidid – riigi turismiatraktsioon number 1, aga tee sinna on uskumatult kehva.
Järjekordne õppetund, et sul peab olema sulas peenikest USA raha või esimeses suuremas linnas tuleb automaadist võtta kohalikku. Õnneks USA raha veel on ja oleme sunnitud raha vahetama ühes külakeses veidi kehvema kursiga, kuid säästame sellega 1,5-2h sõitmist.
Tikal – täiesti džunglis, tohutul territooriumil maiade asundus tornpüramiididega. Väga suurt vaimustust ei teki, aga muidugi on see võimas, sest ainuüksi läbi jalutamine võtab mitu tundi aega (10km radu džunglis). SÄÄSED, kes on Andrese juba päris koledast ära närinud.
Suund järve äärde linna Santa Elena ja sealt väiksele saarele järve keskel Flores. Santa Elenas leiame supermarketi, kus täiendame toiduvarusid ning tutvume hindadega Guatemalas. Hinnad ja valik on tunduvalt soodsamad kui eelmiss riigis, odavam on ka kütus. See saareke on tõsiselt armas oma hotellide ja söögikohtade ning atmosfääriga. Vaatamata sellele, et see on kuskil 300x400m suur on siin kõik eluks vajalik ja hinnad suhteliselt mõistlikud. Eks annab oma panuse ka see, et sai taas sooja veega pesta! Jääme saarele ööbima, te homme siin ringi vaadata, lasta pesu pesta ja veidi rannas olla, kui selle leiame J. Seni kuni mina ennast pesin ühe hosteli dušinurgas lobises Andres ühega viiest saare elanikust, kes oskab inglise keelt ja selgub et kena rand ja puhas vesi on natukene eemal.
No comments:
Post a Comment